Hannes: Jälle mägimaraton
ehk kuidas on teist korda mägimaratoni joosta.
Eellugu
Vaid paari kuu eest jooksin oma elu esimese mägimaratoni. Peale seda sai küll arutletud, et oli tore, aga päris üksi ei tahaks enam nii pikalt maratoni joosta. Pealgi, stardimaks, sõit, toitumine jne maksab palju. Aga mida lähemale tuli Aeti Pohorje poolmaraton, seda suurem tekkis tahtmine ka ise metsarajal üks pikk ots teha. Kahjuks ei leidnud ma Sloveenias ühtegi, kuid Austrias küll. Kainach bei Voitsberg on Grazi külje all asuv väike mägiküla. Tee sinna on küll üle 2 tunni, kuid täiesti tehtav. Kainachi mägimaraton oli Austria esimene mägimaraton ja seda korraldatakse lausa 27ndat korda, ehk neilt võiks saada hea kogemuse.
Rajal on 1800 meetrit tõusu ja samapalju langust, seega arvasin, et tegemist on sarnase 8-tunnilaadse jooksuga nagu Horvaatias. Otsustasin ka kohe, et võtan kindlasti kõndimiskepid kaasa, et mäest lihtsamini üles-alla minna, aga reeglite järgi olid need miskipärast keelatud. Nende koduleht soovitas, et liitke oma tavapärasele maratoniajale tunnike juurde ja nii kiirelt peakski saama tehtud. Raja profiil viitas, et esimesed 17 kilomeetrit on tõusu ja ülejäänud langust. See peaks olema küll kiirem kui Horvaatia rada, milles tundusid kogu aeg tõusud olevat :D Olin natuke skeptiline, et alla 5 tunni selle ära jooksen, sest eelmiste aastate keskmised ajad olid pigem 5:30 ringis. Küll aga otsustasin, et võrreldes Horvaatiaga ei tee nii palju rahulikke jalutusi ja peatusi.
Nagu öeldud, siis arvasin, et üksi joosta on igav ja et kui kukun, siis jäängi kuskile metsa alla. Uurisin, et Kainachi maratoni jookseb keskmiselt alla sajane seltskond. Kuna samal ajal toimub ka 3-osaline teatejooks, siis peaks rajal olema rohkelt inimesi ja peaks hakkama saama küll. Nii igaks juhuks laadisin oma kella sisse ka raja, et ära ei eksiks.
Varustusest niipalju, et võtsin kaasa 3-liitrise camelbaki, mille täitsin poole ulatuses veega ning Nigult saadud espresso Honeypoweri. Peas oli õhuke nokamüts ja jalas trail tossud. Ja eelmise korra õppetunnina võtsin kaasa ka esmaabitarbeid, kuigi seekord reeglid neid ei nõudnud. Muu oli päris tavaline. Toitumine enne maratoni ei olnud väga pasta party moodi, seega otsustasin, et olen rajal usinam sööja. Kui nad muidugi annavad süüa (peale Otepää maratoni kardan ma paaniliselt, et süüa ei pakuta. Läksin seal starti teadmisega, et joogi kõrvale on ka midagi tahkemat, kuid pidin terve maratoni ilma söömata läbima).
Maratonipäeval pidin ärkama 5:20. Seetõttu tegin viimase uneotsa elutoas, et kellahelin ei ärataks Pauli. Paar banaani ja vesi kaasa ning 5:30st hakkasin juba sõitma. Pidin hiljemalt kella 8ks oma numbrile järgi jõudma, sest mingil veidral põhjusel sulgesid nad stardinumbrite väljastamise lausa tund enne jooksu algust. Kohalejõudes oli terve väike mägiküla kinnipargitud ja otsisin kümmekond minutit parkimiskohta, õnneks sain numbri kenasti õigeaegselt kätte. Stardipakis oli huvitavamatest asjadest kolmpakk müslibatoone, millest üks jõudis oma tee kohe kõhtu ning Nova termide pääse. Kuna uni oli mul üsna lühikeseks jäänud siis tegin 20-minutilise puhkamise autos. Välja ei tahtnud seetõttu minna, et olin rumalal kombel ilmaennustusest vaadanud, et tuleb 20 kraadi, aga ei olnud arvestanud, et hommikul vara on ju natuke külmem, nii 10 kraadi :P
Jooks ise
Stardis oli päris palju saginat. Paljudel olid kaasaelajad, kes püsisid stardikoridoris lausa viimase sekundini, et häid soove, kallistusi jne edasi anda. Natuke segas, aga eks pigem olin kade :P Esimesed paar kilomeetrit läks üsna tasaselt mööda asfalti ja siis hakkas üherajalisel teel tõus pihta. See kestis kokkuvõttes 17nda kilomeetrini. Üsna palju sai mäest ülesse sörkimise asemel ka kiirkõndi tehtud ning seeläbi energiat kokkuhoitud (ja isegi kohta parandatud :P).
Värskenduspunkte oli rajal palju – lausa kümmekond. Need olid üsna tagasihoidlikult varustatud – vesi, spordijook, koola, müslibatoonid ja banaanid. Ei mingit juustu, šokolaadikooki, viigimarju jne nagu Horvaatias. Aga ajas asja ära ja sõin seal tublisti, mida pakuti. Kahes joogikohas täitsin oma camelbaki spordijoogiga ja sain seeläbi ühtlasemalt ennast turgutada.
Rada ise oli enamjaolt kruusane metsatee, kuid oli ka üherealisi teid. Ja mägisemates kohtades oli rajal palju kive, mis tegid jooksu väga tehniliseks. Joostes sai selgeks, et olin “trail” valesti tõlkinud ning tegemist pole mägimaratoniga, vaid pigem metsateemaratoniga, mis sageli lihtsalt korraldatakse mägisemas piirkonnas. Nimelt olin seetõttu ka pigem tõusu-languseid harjutanud, aga mitte keerukal rajal, vaid asfaldil. See tagas mulle küll hea võhma ning üldise vastupidavuse üles-alla jooksmisel, kuid mitte oskuse kiirelt ebatasasel pinnal joosta. Eks pean seda veel harjutama.
Rajal pakuti ka väga kenasid vaateid ümbruskonnale. Kõrgeim tipp oli 1779 meetrit ja meenutas natuke Sloveenia Raduhat. Mitmes kohas pidi ka läbi heinamaa jooksma ning lehmadega rada jagama :D Meeldivad olid ka väga aktiivsed teatejooksu vahetuskohad, kus oli palju rahvast ning kõigile elati kenasti kaasa. Ka muudes kohtades olid kohalikud raja äärde head soovima tulnud. See andis kõvasti energiat juurde ja jõudu tempot tõsta, või pigem mitte langetada…
Üldiselt oli mul vastupidavus üsna hea ja enamus aega kenasti jooksin, kuid eks alati võiks rohkem juurde panna. Hetkel on mul aga eesmärk pigem hea enesetunde kui kõva ajaga lõpetada. Seetõttu andsin nii mitmelgi kohal pigem taganttulijale teed kui tõstsin enda tempot. Kuid oli ka vastupidiseid olukordi, kus nägin ees jooksjat ja võtsin eesmärgiks temast mööda minna :) Eelmise mägimaratoniga võrreldes oli tempo oluliselt kõrgem, aga pulss sama, seega olen siin tõuse treenides ikka korralikult oma vormi parandanud.
Lõpupoole olid metsarajad eelmise päeva vihmast üsna märjad ning sain isegi ühe tossu mutta astutud. Viimased kilomeetrid olid puhtalt allamäge ja mööda asfalti. See oli südamele hea, aga põlvedele mitte. Ja siis 1,5 kilomeetrit enne lõppu näed kenasti finišiala, aga rada läheb kõrvale ja mäe otsa. Teadsin seda küll juba jooksma asudes, aga vaimselt oli väga raske. Pole ka ime, et seda nimetatakse sadistiringiks.
Kõige viimasest kurvist suutsin miskipärast otse joosta ning lisasin oma trassil kuskil paarsada meetrit. Sellega on seletatav ka mu mõningane nördimus finišisirgel, sest arvasin, et saan DSQ, kuna kaldusin rajalt kõrvale.
Finišisse jõudsin ajaga 5:30:02, mis tagas 40nda koha (oma vanusegrupis lause 8nda). Olen tegelikult sellega väga rahul, kuid sisimas lootsin siiski pigem 5 tunniga joosta :D
Fotod võetud oma mobiilist, ürituse kodulehelt ja ühe osaleja blogist.