Meie elu: Veel Sloveeniast
ehk mis meiega Bohinjska Bistricas juhtus.
Viimased Sloveenia nädalad veetsime Bohinjska Bistricas. Siin oli meie reisikaaslaseks Aeti õde Iiri, kes tuli poolmaratoni jooksma/proovima. Kuna elu läheb tasapisi edasi ja päevad on samasugused nagu varem (ärkame, sööme, magame, sööme, jalutame, sööme, magame), siis kirjutasime koos Iiriga mõned lühikesed punktid, mis talle Sloveeniast meelde jäid.
Hullud matkad
Aeg Sloveenia (vist) kõige turistirohkemas kohas oli piiratud, seega tegime endale üpris konkreetse kava, et mis matkasid tahame kindlasti läbida. Kaks nädalat on väga lühike aeg! Mõni õhtu olid jalad mäkke ronimisest päris väsinud ja varbad laskumistest valusad. Iiriga sai tehtud nii meie senini kõige tempokam kui ka kõige ohtlikum matk. Oli hetk, kus Poko niutsus ja samal ajal Paul nuttis, aga lõppkokkuvõttes peame kõik seda oma lemmik päevaks :)
Matkade ja loodusega jäi Iiri väga rahule. Meie muidugi kaa. Mäkke ronides tundub see küll ühe lõpmata pika teekonnana, kuid see-eest üles jõudes on tunne suurepärane.
Maitsvad toidud
Kuna Iiri oli terve suve tööl, siis võttis ta kaasa kogu oma raha, et see ära raisata. Kõige parem viis on raha ära süüa. Käisime mitmetes kohalikes söögikohtades. Kõige meeldejäävamad ja maitsvamad (tühi kõht on hea kokk) olid peale kolmetunnist matka mägionnist tellitud sardellid hapukapsasupi ja pähklirulliga. Tõeline kohalik maitseelamus, pakkisime ülejäägi isegi koju kaasa.
Kohalikust kreemikoogist me aga väga lugu ei pidanud. Selle asemel nautisime igapäevaselt kõikvõimalike erinevate maitsetega käsitsivalmistatud jäätiseid. Suurim üllatus oli ehk Bledist ostetud pehme jäätis (see, mida masinast koonuse sisse lastakse), mis oligi päris naturaalne (vanilje seemnetega) ja seetõttu täiesti teistsugune kui kõik ülejäänud.
Jooksuvõistlus
Viimasel päeval Sloveenias vahetult enne äralendu käisid Aet ja Iiri Pohorje maastiku poolmaratoni jooksmas. Registreerisime küll väga palju varem , kuid nagu ikka, tuleb suur päev lõpuks natukene üllatusena ja alati on tunne, et sai liiga vähe ette valmistatud. Jooksust kirjutab Aet varsti pikemalt aga lühidalt võib öelda, et sellised mugavustsoonist välja viivad hetked on ikka päris mõnusad. Peale enam kui 1000m tõusu läbimist (jooksmiseks seda nimetada ei saa) on ikka hea tunne küll. Tuleb jälle meelde korralikulmalt trenni teha.
Peale jooksu saime veel ühe kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt pesemine toimus tänaval jääkülma veel all, mehed ja naised kõik koos. Ning edasi suunduti ühisesse riietevahetustelki. Loodame, et Iiri lennukaaslased talle veidi puudulikku hügieeni pahaks ei pannud, sest erilisteks spaaprotseduurideks meil mahti ei olnud.
Väljaminekud
Nagu reisil ikka, siis koju läks Iiri (üllatuslikult) väga palju vaesemana. Kui mõne asja peale kulub raha vähem (elamine, transport ja söögid olid ju meie poolt), siis kindlasti mõne teise peale jälle rohkem. Ehk kõik saab ikka otsa. Vähemalt said Eestisse jäänud kommi ja muud head paremat kaasa.
Meiegi suutsime teha vist oma reisi kõige kulukama nädala, mis muuhulgas sisaldas pea 800€ autohooldust ning 350€ kaamera kaotust. Peab järgmistel kuudel kokkuhoidlikum olema, sest meil polnud lõpuks raha isegi autole kütuse ostmiseks, pidime Iirilt laenama :P Ja kui keegi tahab meile oma kaamerat saata (et ikka blogi pildid veidi parema kvaliteediga oleksid kui mobiiliga tehtud), siis varsti tulevad Hannese vanemad siiakanti ning neil on kohvris natuke vaba ruumi.
Kokkuvõtvalt
Bohinjska Bistrica reis oli mingis mõttes puhkusereis ka meile. Kuna kohalolekuaeg oli nii lühike, siis võtsime sellest viimast. Ilmad olid super ilusad – päikesepaistelised ja soojad. Loodus oli super ilus. Reisikaaslased olid (super) toredad. Kindlasti Sloveenias käijate must-visit koht.
PS! Tänud Priidule, Allarile ja Kristjanile rehvinõu eest! Saame nüüd ohutult edasi liikuda.
Pildid on meie (nüüdseks kadunud) fotokast, Facebookist ja Facebookist.