Meie elu: Külalised Austrias
ehk teised eestlased alpides.
Kõigepealt käisid meil nädalavahetuseks külas Kristjan ja Sabrina, keda nägime ka Sloveenias. Nad tulid taaskord Münchenist, kust on üle mägede ja mööda maksuvabu maanteid 3 tundi sõitu. Meile võtsid nad kaasa Paulile Saksa Amazonist tellitud asju, Aetile kohalikust vene poest ostetud kondenspiima (pannkoogid kiivi, ingveri ja kondenspiimaga!), Hannesele alkoholivaba nisuõlut ja kõigile Spezit. Kahjuks oli siin viibimise ajal üsna kole ilm ja pidime enamus ajast toas olema. Aga kuna ka Münchenis sadas mitu päeva, siis said nad vähemalt ilusa vaatega toas istuda :)
Päev pärast nende lahkumist tulid Hannese vanemad. Kah Münchenist, sest selle lennujaama kaudu on St Antoniga parim ühendus. Kuna neil polnud autot, siis sõitsid rongiga. Tänu Kristjani vihjele ostsid Bayerni pileti, millega said 80 Euro asemel 28ga sõita. Hannes nägi neile järgi sõites natuke teistmoodi Austriat ja Zugspitze mäge – me pole ju siin autoga külast välja saanudki. Kaasas oli vanavanematel palju mänguasju Paulile, mis õnneks ostetud meie tehtud nimekirja alusel. Nimelt oleme me üsna laisad ja ei viitsi ise Pauli mänguasju valida/mõelda. Selle asemel on meil kaks toredat raamatut: “Baby Talk” ja “Bright Start”. Mõlemas raamatus on lisaks muule jutule toodud välja iga vanuseetapi jaoks sobilikud mänguasjad. Nende järgi siis meil laps mängibki :) Austrias oli vanavanematel aega 2,5 täispäeva (enne päris puhkust soojal maal) ja kuna ilm oli ilusam, siis jõudsime ka mitu matka teha.
Olenemata ilmast tegime mõlema seltskonnaga matka St Christophi külast koduni. Ühel juhul sõitsime stardipunkti autoga, teisel bussiga. Ühistranspordiga oli tegelikult isegi mugavam, sest see sõidab 6 korda päevas ja on kõigile tasuta. Matk viis meid üle Galzigi mäetipu, kuhu peaks ka gondliga saama, aga kuna seda hooldati, siis pidime jala minema. Nagu arvata, siis mäe otsast nägi pea kõiki St Antoni orgusid ja mägesid. Allamäge saime aga palju mustikaid ja pohli korjata. See oli Sabrinale esimene kord pohlasid süüa, kuna senini arvas ta, et need punased marjad pole söödavad. Poko on siin aga täitsa korilaseks muutunud – metsa all jookseb ühest mustika-/ vaarika-/ maasikapõõsast teiseni ja sööb nii kuis jaksab.
Külastasime ka kohalike söögikohti. Üsna maja taga asuvas Sennhüttes proovisime nende struudleid ja kooke. Kuna magusroad olid maitsvad, siis kaasa ostsime alpisalvei siirupi, mis tundus põnev. Järgmisi restorane oli juba üsna keeruline leida, sest suvehooaeg on olenevalt kohast lõppenud/lõppemas/kohelõppeb. Seetõttu ei aitanud väga ei Tripadvisor ega Google, vaid pigem vaatasime otse keskuses, kuhu meid sisse lastakse, kus pakutakse sooja toitu, kus on samal ajal ka köök avatud jne. Õnneks leidsime paar kohta ja kohalikke praade (Viini šnitsel, cordon bleu, sirlon steik, ribid jne) nautisime Maximillianis ja Hotel Alte Post restoranis Village. Viimased nimed on pigem infoks, mitte soojad soovitused, sest hooajal avatakse kindlasti kordi paremaid söögikohtasid.
Hannese vanemate külastuse tipphetk meie jaoks oli kindlasti väike ajaaken (lausa 3,5 tundi!), et omaette olla ja Paul vanavanematega mängima jätta. Valisime kinoskäigu, kuna see tundus üks ainukesi asju, mida me ringi asjatava lapsega teha ei saa. Teadsime, et kino on siinkandis pealelugemisega ja inglisekeelsete subtiitriteta, siis valisime kõige lihtsama filmi. Selleks osutus multifilm Pets, mida näidati pooltunni kaugusel asuvas Imsti kinos. Nautisime mõnuga filmi ja näkse ning kahekesi olemist :)
Nagu eelpool öeldud, siis ilma järgi pole suve enam palju jäänud ja paljude äride arvates on see juba ammu läbi. Seetõttu on küla üsna tühi ja ringi luusivad ainult üksikud (pensionäridest) turistid. Sellest nädalast ei sõida enam tasuta kohalikud bussid, ükski mäelift ei tööta, peamised söögikohad on kinni, isegi lehmad tuuakse mägedest alla külasse, kämping, kus pesu pesime suletakse jne. Õnneks sõidame juba homme (30.09) hommikul ära, et teile varsti pikast autoreisist ja Hispaania elust kirjutada.
Austria elu kokkuvõtteks võib öelda, et jäime (loodetavasti ka külalised) oma valitud koha ja tegevustega väga rahule. Ülimugav on elada kuurortlinnas, kus kõik vajalik (nt poed, matkad) on käe-jala juures nii, et autoga peab minimaaselt sõitma. Teine mõttetera on see, et alpid suvel on ikka väga mõnusad – isegi kõrgmäestikus on sooja piisavalt ning hea ettevalmistuse ja riietusega on kõik matkad tehtavad (ka koera ja väikelapsega). Siinkohal aga soovimegi Austriale ja alpidele hüvasti (või pigem jällenägemist tulevikus?) ning jääme igatsema siinset tasuta bussiliiklust (teretulemast Tallinnasse :P) ja koera kakakotte, mis päriselt ka prügikastide kõrval olemas on :D