Sloveenia matkad – Julian Alps (Triglavi rahvuspark)

ehk valik meie käimisi kahe seal elatud nädala jooksul.

Meie teine peatuspaik Sloveenias oli Julian aplide servas. See osa “päris” alpidest oli meie aastase reisi peamine sihtpunkt. Elu tegi aga oma korrektuurid ning veetsime mägedes vaid kaks lühikest nädalat. Püüdsime selle aja jooksul võimalikult palju näha. Kahe nädala (tegelikult oli meil erinevatel põhjustel kõndimiseks umbes 10 päeva) jooksul sai matkatud üle 90km ja 25 tunni. Need olid päris väsitavad nädalad. Aga olime seal oldud ajaga väga rahul ja tahame kunagi kindlasti tagasi minna. Nagu arvata võib, siis kogu piirkonna detailsemaks avastamiseks ei piisa kindlasti ajast, mis meie siin veetsime, sest näha on väga-väga palju. Samuti tundsime siin kõige tugevamalt, et ilma (nii pisikese) lapseta saaks ette võtta mitmepäevaseid retki, mis ka meiesugustele mitteprofessionaalsetele matkajatele üle jõu ei käi. (Aet: «Võib-olla kunagi, kui Paul natukene suurem on, siis tuleme proovima») Järgnevalt kirjeldame valikut meie matkadest (5tk). Need on kohad, mis meile kõige enam meeldisid ja mida kindlasti teistelegi soovitaksime.

Üldise pildi saamiseks leiate esmalt kaardi, millel on kõik matkad koos alguspunktide ja trajektooriga välja toodud. Sellele järgnevad lühikesed matkade kirjeldused koos piltide, kõrgusgraafikute (ehk kunagi lisame :) ja erinevate otselinkidega nii Movescounti lehele (kus on meie liikumise kohta palju rohkem infot) kui ka huvitavamatele tekstis mainitud kohtadele. Taaskord oleme lisanud mõned hinnad (köisraudteed, parkimised jne), sest siin püütakse turistidelt ikka igal sammul raha kasseerida. Proovisime seda niigi pikka postitust võimalikult lühidalt teha, seega – kel tekib lisaküsimusi ja/või mõtteid, siis võite meile julgelt kirjutada.

Kui soovid veel käike juurde otsida, siis meie kasutasime kohalikke veebilehti, väga palju Wikiloci ning Mapsmed. Lisaks olime endale ostnud raamatu «The Julian Alps of Slovenia: Mountain Walks and Short Treks» , kust piirkonna kohta infot saime.

Olulise märkusena peame mainima, et jalutame üsna kiirelt ja suures osas ilma pausideta. Näiteks rajatähistel märgitust oleme umbes viiendiku võrra kiiremad. Enamus matkade ajast on maha arvutatud ka pikem lõunapaus, mille oleme teinud.

1. Blejska koca na Lipanci – Brda – Lipanski 

• 3h 20min
• 8km
• 700m tõusu-langust
• 2013m kõrgeim punkt (Brda)

Matk algab metsa vahel oleva ausamba kõrvalt (seal on ka päris suur parkimisplats) ning viib umbes poole tunniga mägionni/restoranini. Antud teelõik ei ole väga keeruline läbida ning seetõttu on sellel päris palju inimesi. Kui ei ole soovi väga pikka jalutuskäiku teha, siis soovitame teha vähemalt retke söögikohani. Üleval saab tellida sardelle (8€), hapukapsasuppi, pähklirulli ning erinevaid jooke-snäkse(1€). Mõnusad istumised on nii sees kui ka väljas.

Kuid ilusam osa matkast algab tegelikult ikkagi peale söögikohta. Tee kulgeb alguses madalate puude vahel ning mida kõrgemale jõuda, seda avaramaks ümbruskond muutub. Vaated on aina ilusamad ja ilusamad ning selge ilma korral on võimalik näha päris kaugele. Brda tipust avaneb lausa suurepärane vaade Triglavile ning teistele selle läheduses kõrguvatele mägedele. Tagasi all tulek on küll paaris kohas veidi ohtlik – pidime Poko trakside abil alla tõstma. Kuid samas ei ole see midagi ületamatut ning rajalt saadud emotsioonid korvavad kindlasti hetkelised hirmud. Ning alati on võimalus alla minna sama teed pidi nagu üles, siis ei ole rada ka keeruline.

Kuna läheduses on veel teisigi matkaradasid, siis soovijad saavad oma retke igas suunas pikendada. Meie näiteks plaanisime alguses vallutada ka Lipanski (1965m), kuid ajanappuses jätsime selle siiski vahele.

2. Vogel

• 3h 5min
• 8,8km
• u 700m tõusu-langust
• 1922m kõrgeim punkt (Vogel)
• 14€/in kui sõita täiesti üles välja (gondel + suusalift). Koduleht väidab, et parkimine on tasuta, kuid seda vaid põhiparklas, mis on väga ülerahvastatud. Meie parkisime kiiruga kogemata sellest välja ja saime 30€ trahvi.

Vogel on kindlasti üks populaarsemaid kohti Bohinjs. Seetõttu on ülerahvastatud nii sealne parkla, piletikassa, kõik järjekorrad kui ka gondlisõidu sihtpunt. Kuna viimane (restoran, hotell, suveniiripood, vaated) on suurema osa inimeste lõplik sihtpunkt, siis õnneks edasised jalutuskäigud nii rahvarohked ei ole. See muidugi ei tähenda, et oleks võimalik üksinduses ja vaikuses kõndida.

Meie eesmärk oli ära käia Vogeli tipus ja suhteliselt kiirkõnniga me sinna ka jõudsime. Mäkke viis mõnus mitmekesine tee, kus vahetusid nii vaated kui ka meeleolud. Aeg-ajalt sai kõndida isegi tasasel maal või lausa langusel. Tegemist on suurepäraste vaadetega (põhimõtteliselt igal sammul!) väga mugava teega. Oli küll paar kohta, kust pidi turvalisuse huvides kasutama köisi, kuid peame seda siiski tehniliselt lihtsaks rajaks. Et veel rohkem näha, siis alla tulime väikese tiiruga. Tee ei olnud küll nii huvitav, kuid pakkus veidi vaheldust.

Kuna jalutuskäik ei olnud väga tuuline (oleme viimasel ajal tähele pannud, et paljud on ja magavale Paulile see ei meeldi), siis laps nautis täiega. Tipp oli piisavalt lai ja saime lasta tal seal natukene isegi ringi uudistada. Tundub, et ta nüüd oskab juba vaadetest ja kaugusest aru saada. Lisaks lõbustas last meie lähedal tiirutav purilennuk. Koera jätsime aga heaga koju. Üheks põhjuseks oli see, et pidime mäe otsa minekuks kasutama nii gondlit kui ka avatud suusalifti, teiseks see, et pikk päev lauspäikese all ei oleks talle väga meeldinud. Nägime mäe otsas küll veel mõnda matkalist koos oma lemmikuga, kuid mitte ühtegi palju kaugemal keskusest.

Vogel on tipp Lõuna-Bohinj mäeahelikus, mis piirab Triglavi rahvusparki. Meie käisime samal ahelikul lisaks üht teist oma koduküla lähedal asuvat tippu vallutamas (vt matk nr 3), jalutusradasid sinna on veel teisigi. Põnevaim matk tundus aga olevat üleval mägede tipus aheliku ühest otsast teise kulgev. Seekordsest nimekirjast jäi viimane küll välja, kuid arvame, et võimaluse korral tasuks kunagi matka siiski proovida.

3. Oroznova koca – Črna prst

• 3h 20min
• 7,6km
• 700m tõusu-langust
• 1765m kõrgeim punkt (Črna prst, 1844m)

Erinevalt kahest eelnevast matkast on tee Črna tippu pigem turistivaene (Väga mõnus!). Rada algab metsavaheteelt ning meenutab päris palju Gorski Kotari Horvaatias. Kände täis pikitud jalutus läks päris kiirelt. Mõne aja pärast jõudsime onnini, kus pikemalt ei peatunud, ja seega ei oska selle kohta täpsemalt kirjutada. Edasi liigub tee jällegi mäest üles, kuid mets muutub hõredamaks ja asendub  vaadetega Lõuna-Bohinj mäeahelikule ning Bohinjska Bistricale. Mõnus kulgemine viib lõpuks mäe harjale, kust saab vaadata nii lõunasse kui ka põhja. Selles tipus kogesime (vist?) esimest korda ka seda, kui kiiresti võivad ilmastikuolud muutuda. Õnneks mitte äikesetormi vms näol, vaid pilvemassiivide liikumisena. Seega otsustasime (vihma kartuses) mitte päris tipuonnini kõndida, vaid tulime veidi varem alla tagasi. Kui ülesmäge rühkides nautisime mägesid, siis kodu poole liikudes sai veel enam vaateid orule ning külale.

Kuna tee oli suurema osa ajast varjuline ning teisi inimesi me ei kohanud, siis Poko sai mõnusalt ringi joosta. Kindlasti ei tasu matka ette võtta vihmase ilmaga (või kui on mitu päeva järjest sadanud), sest sellisel juhul on see liiga libe ja kohati ka mudane. Kuiva ilmaga aga suurepärane rada nii loomade kui ka lastega ette võtmiseks. Paulile näiteks maitsesid väga teel kasvavad vaarikad :)

Nagu Volgeli juures kirjutatud, siis on ka seda rada võimalik pikendada näiteks mööda ahelikku kõndides.

4. Bled – ümber järve ja Ojstrica tipp

• 2h 25min (ilma tiputa jõuab ümber järve 1,5 tunniga)
• 6,9km
• 350m tõusu-langust
• 722m kõrgeim punkt (Ojstrica 610m)
• 2€/h või 10€/päev maksab linnas parkimine. Ajaliselt peab arvestama igapäevaste ummikute ning parkimiskoha otsimisega.

Bledi järve ümber jalutasime erinevatel põhjustel vist lausa 3 või 4 korda. Vett ümbritseb kogu pikkuses üsna lai jalutusrada. Parkida oli mugav küll vaid linna poolses osas, kuid kuna distantsid ei ole väga pikad, siis ei tohiks see kellelegi probleemiks olla. Lisaks kõndimisele on võimalik päevitada, paadiga sõita, ujuda, veepargi laadses kohas aega veeta, hobuvankriga sõita, süüa-juua, jäätisega maiustada, (Dali) näitusel käia, suveniire osta jne. Põhimõtteliselt kõikvõimalikud turisti”atraktsioonid” on olemas. Lisainfot saab näiteks Bledi kodulehelt. Tooksime veelkord eraldi välja jäätiseputka, kust saab päris naturaalset pehmet jäätist, mis maitseb nii-nii hästi.

Ühel korral võtsime lisaks ette ka matka otse järve kõrval oleva mäe tippu. See on üpris lühike jalutuskäik kõrgete puude all. Vahetult enne tippu saab ronida üles sadakonnast trepiastmest ning vaadata linna ja järve teise nurga alt. Tasub ära – näiteks suurem osa imeilusaid Google otsingumootori pilte on sealt tehtud. Kaardil võib näha ka teist tippu (Velika Osojnica, 756m), kust avaneb sarnane vaade.

Kogu ringi (aga mitte tippu) saab läbida vankriga ning lapse lõunaune jaoks on see ideaalne. Samas võivad probleemiks osutuda paljud lärmakad inimesed, söögikohtadest kostuv vali muusika või näiteks turiste ringi sõidutav miniatuurne rong, mille peale Paul ühel korral ärkas. Rihma otsas saab kaasa võtta ka koera, kes suure tõenäosusega samuti naudib perega vee ääres jalutamist.

5. Bohinjska Bistrica terviserada

• 1h 30min
• 9,3km
• 60m tõusu-langust
• Olenevalt sellest, kust jalutuskäiku alustada, võib parkimine ka tasuline olla.

Tegemist on päris pika rajaga, mis algab Bohinjska Bistricast (üks võimalikke alguspunkte) ja jõuab kas Bohinj järve juurde, Vogeli parkimisplatsini või ringiga tagasi külasse. Mõeldud on asfalteeritud tee küll jalgratastele, kuid keegi ei keela sellel ka kõndida. Kuna see läbib suhteliselt avaras orus mitmeid väikseid külasid, on jalutades hea võimalus veidi harjuda mägedega (mis igas suunas ümbritsevad) ning uudistada kohalike elu. Vahepeal saab jões või järves ujuda, päevitada, paadiga sõita, erinevates söögikohtades keha kinnitada vms. Eks tee on ikka pigem turistidele mõeldud ja seetõttu ei tunne jalutajad millestki puudust. Samas ei ole Bohinjska rattatee nii inimesterohke kui Bledi järve oma ning sobis meile isegi paremini.

Kuna see oli nö meie koduküla terviserada, siis käisime mitmel korral jalutades Pauli magama panemas. Meile väga meeldis, et see oli suures osas sõiduteest ja mürast päris kaugel. Plussideks olid veel päike ja tasane profiil ehk vankrit ei olnud vaja mäest üles lükata.

Esimese matka pildid on Karji matkalehelt, ja reno4 Wikiloci lehelt. Reno4 kujunes muideks meie üheks jälgitumaks matkajaks nii Horvaatias kui ka Sloveenias. Viienda matka pildid on lisaks meie kaamerale ka ühest reisiblogist.