Austria matkad – Tirol, St Anton am Arlberg

ehk sealsed lihtsamad matkad ja jalutused.

Meie Austria peatuspaik oli Tiroli aplides. Ööbisime suusakuurorti (St Anton am Arlberg) servas ning seadsime endale eesmärgiks lähikonda võimalikult palju ära kasutada. Ehk mitte raisata aega kaugemate paikade otsimiseks ja välja valimiseks, pluss hiljem kohale sõitmiseks. Pea viie nädala jooksul sai matkatud umbes 180 km ja 50 tundi. Need olid mõnusad rahulikud nädalad. Nagu arvata võib, siis taaskord ei näinud me absoluutselt kõike. Esiteks oli septembris tegemist juba hooajavälise ajaga ning kuu lõpus (kui meie seda soovisime) ei töötanud enam ka suusaliftid, millega kõrgemale mägedesse saada. Samuti ei võtnud me ette mitmepäevaseid retkesid, mida taaskord soovitame võimaluse korral kindlasti proovida. Järgnevalt kirjeldame valikut meie matkadest (5tk). Need on kohad, mis meile kõige enam meeldisid ja mida kindlasti teistelegi soovitaksime.

Üldise pildi saamiseks leiate esmalt kaardi, millel on välja toodud kõigi matkade trajektoor. Sellele järgnevad lühikesed kirjeldused koos piltide, kõrgusgraafikute (ehk kunagi lisame :) ja erinevate otselinkidega nii Movescounti lehele (kus on meie liikumise kohta palju rohkem infot) kui ka huvitavamatele tekstis mainitud kohtadele. Proovisime seda niigi pikka postitust võimalikult lühidalt teha, seega – kel tekib lisaküsimusi ja/või mõtteid, siis võite meile julgelt kirjutada.

Ostsime kohalikust turismiinfopunktist 6 euroga raamatu “Hiking Guide. The most beautiful hikes all around St. Anton am Arlberg”. Kõik meie matkad saidki alguse sellest raamatust. Orienteerumiseks (ja matkade endale sobivamaks muutmiseks) kasutasime igapäevaselt meie nüüdseks juba asendamatut abimeest Maps.me’d. Lisaks on küla veebilehel väga palju huvitavat ja kasulikku infot ning linke erinevatele interaktiivsetele kaartidele.

1. Moostalwanderweg – Alpenrosenweg – Rendlalm (1. osa, 2. osa)

• umbes 4 h
• umbes 15 km
• 714 m tõusu-langust
• 2125 m kõrgeim punkt

See oli Meie St Antonis elamise aja kõige pikem ja ka kõige lemmikum matk. Kuna Rendlbahn tõstukid ei töötanud ja mäele autoga sõita ei tohi ning taksojuht küsis otsa eest 60€ liiga palju raha, siis esimese osa kõndisime mööda kruusateed Rendli suusabaasi. Tundub igav, aga tegelikult on vaated väga mitmekülgsed ja loomulikult ilusad. Üleval saab puhata, (suve-/talve)hooajal ka näiteks süüa-juua, mängida, päevitada või spordiriideid osta. Meie veetsime lausa tunni lõunatades-pikutades-kiikudes.

Peale seda algas matka teine osa mööda mägede nõlvasid vaatega Arlbergi küladele ja orule. Väga lahe oli nii kõrgel mustikaid korjata. Samuti oli meie jaoks uus kogemus suurte metallist lumetõkete vahelt läbi kõndida. See on selline natuke sürreaalne tunne. Poole peal saab veel korra nõlval puhata ning Knottenkino pinkidel päevitada, et siis sarnast rada pidi edasi minna. Mägede vahel nägime ka hiigelsuuri mullast valle, mis (vist?) on kasutusel lumetõketena. Lisaks tasub mainida Rendlalm hütti päris raja lõpus, kus võimalik keha kinnitada. Vanemad pensionärid jalutasid otse linnast vaid selleni.

St Antonis saime muideks pea iga päev (kui viitsisime) Paulile hommikuse ja õhtuse pudru peale värskeid marju korjata – metsmaasikad, mustikad, sinikad, vaarikad ja pohlad. Meil sai juba harjumuseks kaasa võtta väike tops, mis marjadega täita.

2. Gampen – Kapall

• 3 h 50 min
• 10,5 km
• 900 m tõusu-langust
• 2334 m kõrgeim punkt (Kapall)

Jalutuskäik algas enam-vähem Sennhütte juurest ning kuna see oli meie kõige esimene jalutus, siis olime vaadetest mägedele lausa sõnatud. Olgugi, et pea terve tee üles-alla asus ainult suusaliftide all, siis meid see ei kurvastanud. Õnneks ei teinud need liiga palju lärmi ja ei seganud ka ümbruse vaatamist. Esialgu plaanisime vaid Gampenini jalutada. Kuid kuna ilm oli ilus, siis otsustasime lõunasöögi pikniku veidi kõrgemal mustikate vahel mööda saata. Ja siis tundus juba imelik mitte Kapalli otsa ronida. Mõeldud-tehtud. Üleval avanesid vaated veel kaugemale ja kõrgemale. Meile väga meeldis, et nägi ka kõrgemaid päris kaljustel mägedel olevaid radasid, kuhu me küll ise minna ei saanud, aga tagasi kutsub küll.

Alla tulime suures osas sama teed pidi. Tegime Gampeni otsas kiire õhtusöögi ja lastemänguväljaku peatuse samal ajal Pauli vanaemaga skaipides. Viimase otsa keerasime heinamaale, et lambaid uudistada. Hiljem saime ka väiksest metsatukast alla turnida. See viimane oli ehk isegi kõige keerulisem osa teest.

Tegelikult on võimalik kogu matk ära jätta ning suusaliftidega Gampenbahn ja Kapallbahn üles-alla sõita :) Ning mõlemas tipus korra puhata, ringi vaadata. Eriti kasulik võib see olla aga neile, kes plaanivad matkata kõrgemal mägedes. Nii hoiab kokku päris mitu tundi “igavat” jalutust.

3. Verwallweg – Konstanzer Hütte (1. osa ja 2. osa)

• väga erineva ajaga varieerisime seda rada
• umbes 500 m tõusu-langust, kui jalutada meie kaardil olev rada
• 1700 m kõrgeim punkt

Verwallwegi matkasime, jooksime, kärutasime päris palju kordi. Põhjuseid oli mitmeid. Esiteks sai raja alguses mugavalt autoga parkida. Teiseks on tee paisjärveni (või isegi natuke edasi) väga korralikult asfalteeritud ja sobib seetõttu ideaalselt vankriga jooksmiseks. Aet tegi näiteks magava Pauliga lõigutrenni. Kolmandaks on tee üsna tasane, mis teeb selle samuti lihtsaks jalutuse-jooksu rajaks. Neljandaks ehk Hannese lemmik plussiks on esimesel poolel asuv helikopteri lennuväli, mis on üsna tihedas kasutuses ehk väga suure tõenäosusega on võimalik vaid mõnekümne meetri kaugusel töötavalt kopterit näha. Miinusteks võib lugeda üsna tihedalt mööda sõitvaid busse ja metsaveokeid (autoga liiklemine on õnneks keelatud) ning inimesi, kes aeg-ajalt häirisid, kuid nagu meie külastustihedusest aru võib saada, mitte piisavalt.

Lisaks jäid matkadest meelde erinevad toredad asjad. Näiteks on raja ääres palju pinke ja laudasid, kus jalga puhata. Mõni on teest veidi kaugemal ehk meie käisime seal pikniku pidamas ja ÜKEt tegemas. Kui veidi tähelepanelikumalt ringi kõndida, siis võib üsna suure portsu metsmaasikaid korjata. Asfalteeritud teest hargnevad mitmed väiksemad rajad. Näiteks toreda Stiegenecki kabeli juurde või tunnelisse, kus sel suvel oli väga lahe näitus.

Hannese sünnipäeval sõitsime aga tasuta bussiga St Antonist Verwalli paisjärveni ning matkasime sealt Konstanzer hütti ning tegime veel väikse tiiru mägede vahel. Sealsed vaated olid ühed ilusamad, mida meil õnnestus St Antonis näha. Lisaks sõime kohapeal erinevaid rahvuslikke magustoitusid ning jõime teed. Hütis on soovijatel võimalik ka ööbida. See on suurepäraseks peatuspunktiks just neile, kes tahavad alustada pikemat mitmepäevast matka mägedel ja orgudes.

4. Maienweg

• 1 h 35 min
• 5,3 km
• 400 m tõusu-langust
• 1866 m kõrgeim punkt

Kuna Maienwegi alguspunkti saab samuti sõita tasuta bussiga, siis tegime St Christophist algavaid matkasid neli tükki. Meie lemmik rada viis Maiensee järve äärest alla Sennhütte ja kodu juurde. See on päikeseline lagedate mustika-pohla-sinika väljade vahel kulgev rada. Natukene nagu Eestis olevad õpperajad ehk mõnede harivate siltidega.

Raja alguses on alternatiivselt võimalik liikuda näiteks Galzigi otsa, Arlensatteli reservuaari juurde (kus on taaskord väga korralik laste mänguväljak), Verwallvegile või sõita suusaliftiga kõrgemale. Raja lõpus asuvad aga Historischer Weg ja Wunderwanderweg, mis mõlemad on kindlasti väiksemate laste lemmikud, sest iga natukese aja tagant on teel õpetlikud ja vahvad atraktsioonid.

5.-6. Rosannaweg (1. osa ja 2. osa)

Rosannawegi kohta ei oska me ei pikkuse ega aja parameetreid anda, sest see on väga pikk ja me ise ei teinud seda kunagi ühe korraga algusest lõpuni läbi, kõndisime erinevaid lõikusid.

Üks osa terviserajast kulgeb Arlbergi orus Rosanna jõe kaldal. See paikneb osaliselt väikestel kruusateedel ja osaliselt kitsamal jalutusrajal. Küll aga on terves ulatuses vankriga läbitav. Ei ütleks, et seal olid väga ilusad vaated (teistel radadel on ilusamaid), kuid vahelduseks oli päris mõnus mööda kohisevat jõge rahulikult jalutada ning lehmasid uudistada. Ka sellel teel meeldis meile magava Pauliga jooksmas käia.

Teine osa on samuti Rosanna jõe orus, aga peale parklat ei ole seal enam võimalik vankriga liikuda. Samas on see osa jõest kärestikulisem, nõlvad järsemad ja veidi peab ka turnima. Kuigi ka siin ei avane eriti mingisuguseid vaateid, siis maastik on jällegi väga mõnus, natukene Horvaatia jõeorgude moodi.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes tahame välja tuua mõned tähelepanekud või mõtted, mis meile just Austrias matkates silma-kõrva hakkasid.

• Kõik meie rajad on Ergobabys oleva lapsega väga lihtsasti läbitavad – palju kergemad kui eelnevates riikides. Suurem osa radadest on kindlasti mõnusad ka väikeste lastega jalutamiseks.
• Kui võimalik, siis kasuta tasuta busse. Nendega on väga mugav raja alguspunkti sõita ning seeläbi oma jalavaeva uhkemate vaadete peale kulutada.
• Linnas on mõned tasuta parklad, kuid väga paljude matkaradade algusesse enda sõidukiga minna ei tohi / ei tohi parkida. Kuna meie jaoks jäid need keelud osalt ka arusaaamatuks, siis tülide vältimiseks parkisimegi enamasti päris kesklinna.
• Suvel töötavad vaid osad suusaliftid. Info nende kohta leiab erinevatelt kodulehtedelt aga suve lõpus soovitame ka üle helistada. Panime tähele, et alati ei olnud need töös infovoldikutes märgitud aegadel.
• Suurem osa inimesi jalutab koeraga, kes on rihma otsas. Ka meie tegime nii.
• Erinevalt Horvaatiast ja Sloveeniast ei kohanud me tee peal mitte ühtegi kurja haukuvat koera. Veel vähem selliseid lahtiselt ringi jooksvaid.
• Võta matkale kaasa tops, kuhu marju korjata. Siin on nii palju mustikaid, sinikaid, pohlasid, vaarikaid, maasikaid, sest kohalikud neid vist ei puutu. Aga proovi lapses mitte matk = marjad seost tekitada. Hiljem on raske vastupidist seletada :)
• Alati paki kotti ka õhuke kilekas või vahetuspluus (Paulile panime ka pikad püksid), sest mäenõlvad on üsna lagedad ja seetõttu ka tuulised. Peale matka ei taha seal märja särgiga väga pikalt istuda.