Meie elu: Külalised Hispaanias
ehk kuidas veetsime aega teiste eestlastega.
Nagu siiani igas ööbimiskohas olnud on, võõrustasime ka siin külalisi. Eks sõpradel on mugav reis ette võtta, kui elamise pärast muretsema ei pea. Ja meil on tore vaheldus, pluss võimalus kellegi teise täiskasvanuga juttu puhuda. Seekord käisid meil külas Kati, kes elab vaid 1,5-tunnise autosõidu kaugusel, ja Piret-Tanel-Eliis, kes võtsid ette lennureisi Eestist. Õnneks olid ilmad ilusad (Eesti külma ja lörtsiga võrreldes väga ilusad) ja loodame, et kõik jäid oma puhkustega rahule.
Mõned päevad peale meie sisse elamist tuligi Kati nädalavahetust veetma. Kuna tema ja Mart (kes kahjuks oli haige ja pidi koju jääma) saavad oma palgatööd teha ükskõik kus maailma otsas, siis valisid nad koduks ka talvel sooja Lõuna-Hispaania. Nagu meiegi :) Seega on nad peaaegu nagu kohalikud. Katiga oli hea näiteks restoranis käia ja paluda kõik tundmatud toidunimed ära tõlkida.
Veidi peale Kati lahkumist ootasime Pireti, Taneli ja Eliisi saabumist. Nemad tulid Eestist lennukiga ja väikese lapsega reisimiseks oli tee üsna pikk. Eliis on Pauliga peaaegu sama vana ja ootasime väga, et Paul lõpuks ka eakaaslasega mängida/suhelda/kakelda saaks. Seda ei ole ta meie välismaal elatud aja jooksul pea üldse teha saanud. Kuna Tanel on isapuhkusel ja Piret käib tööl vaid osakoormusega, siis ei olnud tuleku planeerimine väga keeruline ja kohale jõudsid nad vaid mõned nädalad pärast meie kutset :)
Harrastasime koos mõnusat puhkamise elu. Suurema osa ajast veetsime rahulikult elutoas või katuseterrassil pikutades ja juttu ajades. Sõime, jõime, nautisime sooje õhtuid. Natukene sai katusel ka grilli kasutatud ja lapsed lõbutsesid väikses basseinis. Vahepeal käsime külatänavatel jalgu sirutamas ja lapsi uneks väsitamas. Mida muud ikka ühest puhkusest tahta.
Kui kodus enam puhata ei jaksanud, siis sõitsime mere äärde. Meie lemmikrannaks on kujunenud Gandia Playa. Mõnus pikk rannaala koos väga korraliku promenaadiga. Edasi-tagasi jalutamiseks kulub veidi üle tunni. Seda oleme kasutanud palju ka Pauli lõunaune jalutuseks-jooksuks. Suurema osa ajast aga pikutasime liival. Lapsed said mängida, koer lendriku järele joosta, mehed ujuda ja naised mitte midagi teha. Kui kõht tühjaks läks, siis valisime promenaadi äärest mõne söögikoha ja kostitasime ennast kohalike toitudega. Kuna hooaeg on juba ammu lõppenud, siis toidu kvaliteet väga äramärkimist ei vääri, aga kõhu saab siiski täis. Vähemalt päike paistis ja temperatuur oli eestlasele sobilik 24 kraadi üle nulli.
Kuna Paul oli mõned päevad palavikus, siis said Piret-Tanel-Eliis natukene ka meist eraldi aega veeta. Seda sisustasid nad lähedalasuvate küladega tutvudes, Valencia veemaailmas ja Alicante linna avastades. Lemmikuim oli kindlasti Valencia, mille veemaailm koos oma eriti laheda haiakvaariumiga pidi olema üks Euroopa suurimaid. Põnev nii lastele kui ka täiskasvanutele. Plaanime isegi järgmisel nädalal selle tripi ette võtta ja Paulile uhkeid mereelukaid tutvustada.
Nüüd oleme jälle neljakesti ja juba 10 päeva pärast pakime asjad autosse ning sõidame veel umbes 400 km lõuna poole. Seal ootab meid loodetavasti paar kraadi soojem ilm, veidi väiksem korter vaatega merele ning viimased kuus nädalat puhkust. Aeg on ikka kiiresti läinud!
