Meie elu: Itaaliast
ehk kuidas elame Lõuna-Alpides.
Meie koduks on üsna pisike kahe magamistoaga korter. Üks tuba on Paulile (lootsime, et ta mängib ka enda toas, kuid nüüdseks oleme sealt kõik mänguasjad siiski elutuppa toonud ja seal kasutame vaid voodit), teine ülejäänud pereliikmetele magamiseks. Mugavusi on täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Meie lemmikuteks on muidugi rõdud. Peamiselt veedme aega neist ainult ühel, mis päikse kätte ei jää, kuna teisel on pärast keskpäeva lausa valus paljajalu olla. Kui välja arvata see, et puudub nõudepesumasin, pesema peab end vanas istevannis ja wc äravool kostub Henri magamistuppa nagu paisu alt lahti lastud veetamm, oleme kohaga väga rahul. Tore on igasse uude “kodusse” sisse kolides end olukorraga kurssi viia – kas ahjus süüa saab teha, mitut lusikat on võimalik kasutada, kas põrandaid peab harjaga pühkima, kuhu ja kuidas mänguasjad sättida jne.
Kodumaja on meil üks kuuest samasugusest pisikesest kortermajast, mis kõik asuvad aiaga piiratud krundil. Põhimõtteliselt nagu Tallinnas Padrikus oli, kuid kujutage seda ette 45-kraadise kaldega mäenõlval. Samas Facebookis negatiivse sisuga postituste tegemise asemel käivad elanikud koos majade vahel kaarte mängimas ja veini joomas. Peale paljude pensionäride on siin statsionaarselt veel ainult üks lastega pere. Nädalavahetusel täituvad korterid küll rohkem, kuid nädala sees on üle poolte tühjad. Tundub, et rajoon ongi ehitatud üsna hiljuti ja “suvilatena” kasutusele võetud.
Ülejäänud küla koosneb kolmest osast ehk on ehitatud kolme kiriku vahele. Meie elame ühes kõrgematest tänavatest ja teised siksakitavad mööda mäe nõlva allapoole. Tänu sellele avanevad meile suurepärased vaated nii rõdult, aiast, parkimisplatsilt kui ka igapäevastelt jalutuskäikudelt-sõitudelt. Tihti jalutame mööda pisikesi tänavaid (jalakäijatele on õnneks tehtud lõikamisteed, -trepid) alla külasse jäätist sööma, poodi, mänguplatsime või surnuaeda (Pauli lemmikumaid kohti, kuna seal on ühe hauaplaadi peal rongi pilt). Külas on meil ka suurepäraseid foccatiaid valmistav pagar, kaks juuksurit, bar-galeteria, raamatukogu, kool-staadion, nõukaaegse kaubavalikuga pood (õnneks saime sealt viimased kärbsepaberirullid) ja väga palju muud.
Aga kuidas ikkagi meil endil läheb?
Henri kasvatas vahepeal mitut hammast ja seetõttu oli kõigi uni väga häiritud. Õnneks kui hambad valmis said, saime ka oma vana hästi magava poisi tagasi ning üle paari korra öö jooksul enamasti teda magama aitama ei pea. Paul magab ka terve öö :D Aeti uni on nii hea, et mõned korrad on Paul tulnud elutuppa issit kutsuma, sest emme on teda magama pannes ise magama jäänud. Üldse proovime võimalikult palju puhata ja natukene ka ümbruskonnaga tutvuda. Töö tegemise isu veel (kahjuks?) peale ei ole tulnud. Isegi Paul tahab tihti “terve päeva kodus olla ja niisama lakke vaadata”. Praeguseks on meil käinud ka juba neli satsi külalisi (süüdlasteks suvepuhkuste aeg ja üsna lähedal asuv Bergamo lennujaam), mis meid on ka tegevuses hoidnud.
Kui me kodus ei mängi/söö/maga, siis enamasti oleme mõnel enda küla mänguplatsil aega veetmas. Henri esimese ennelõunase une veedame tihti ka matkates. Kuid kuna toas magab ta paremini ja pikemalt, siis iga päev ei taha ka seda teha. Siis tulebki juba lõunasöök ette valmistada, süüa ja mõlemad lapsed (jälle) magama panna. See on aeg vanemate jaoks, nt Aet hakkas taaskord (üle mitme-mitme aasta) trenni tegema. Õhtul, kui Paul ka 16.30 paiku ärkab, läheme enamasti jälle midagi lõbusamat tegema. Et siis hiljemalt 19ks kodus olla ja süüa-magada. Mõnikord lähevad päevad nii ruttu mööda, et ise ka ei saa aru. Kuna oleme üsna palju võõrustanud ja ringi käinud, siis kirjutame mõlemast tulevikus eraldi postitustes pikemalt.
