Meie elu: Külalised Itaalias
ehk mida huvitavat oli teistel eestlastel siin teha.
Kõige esimesed külalised saabusid Itaaliasse koos Aeti ja lastega. Nendeks olid Aeti ema ja õde Iiri. Kuna nad tulid kõige esimesena ja kahekesi, siis said vist kahjuks kõige halvemini võõrustatud. Eelkõige olime olnud väga laisad ja ei jõudnud eriti midagi kohaliku kandi kohta ette uurida. Samuti ei mahtunud me kuuekesi koos autosse ehk keegi pidi alati kodus olema, samal ajal kui teised lõbutsesid. Lisaks ei olnud meil magamistubadega priisata – Aeti ema magas koos Pauliga ja Iiri koos Pokoga elutoas täispuhutava madratsi peal (siin ei ole diivanit). Mis me siis tegime? Aetile ja Iirile algas puhkus spaaga, see oli nii mõjus, et mõlemad meenutavad siiani kui lõõgastav on veeta päev ilma lasteta. Mõned korrad käisime ümbruskonnas matkamas, sõitsime Milaanosse, nägime Como ja Endine järvesid. Pärast ühte meeleolukat matka kasutasime võimalust, et olime parkinud väga kohaliku restorani kõrvale ja astusime sinna sisse. Kahjuks oli meie itaalia keele- ja suhtlemisoskus veel roostes ning meie “pasta, pasta, pasta” hüüatuste tõttu tegi segaduses restoraniomanik tavapärasele 4-käigulisele lõunale alustuseks lisaks ka hunniku pastat :P Mõned õhtud veetsime kohaliku raamatukogu ees küla ainsas tasuta (ja 90-ndate Eesti kiirusega) wifis, kuna meil ei olnud veel isegi internetti ja hiljem saime erinevatel põhjustel sellele lausa 140+ eurot kulutada (aitäh, Vodafone ja TIM. NOT!). Maitsesime piisavalt kohalikku gelatot (seda halvimat, mida siinkandis pakuti, sest parimaid kohti veel ei teadnud) ja tellisime koju suurepärast pitsat. Kokkuvõttes oli neil (vist?) täitsa tore – said puhata, loodust ja vaateid nautida, süüa ja koos lastega lõunaund magada.
Napp nädal pärast Aeti sugulaste lahkumist tuli autoga Saksamaalt Hannese sõber Kristjan. Tema soov oli puhata, juttu ajada, natuke matkata ja mägedes rattaga sõita. Viimase jaoks oli ta oma uhke mägiratta kaasa võtnud ja isegi tee peal Šveitsis väikse tiiru teinud, samas meie juures me ratast garaažist välja ei võtnudki. Aet kasutas aega ära selleks, et üksi kodus olla – koristada, tikkida ja TwoDots taasavastada. Paul sai “onu” Kristjani seljas matkata, jutustada ja nupumängu mängida. Nupumäng tähendas kõikide valge-punaste matkatäppide vajutamist. Kahjuks Kristjani mängu entusiasm vähenes iga sammuga, kuna tegime väga karme matkasid. Hannesel oli võimalus õhtuti mitte lapsi magama panna ja poole ööni rõdul juttu ajada. Aet jäi aga igal õhtul (seda kuni Hannese vanemate lahtumiseni) koos Pauliga 21 paiku magama – puhkas täitsa välja. Juhtus ka seda, et Paul tuli rõdule uudistama, kuna ema oli unejutu ajal enne teda magama jäänud.
Umbes samal ajal kirjutas üllatuslikult Hannesele tema sõber Peep, kel oli algamas puhkus ning suur soov osa sellest mägedes veeta. Tema tuleku ajaks olime juba Itaalia eluga harjunud ning oskasime mitmeid vaatamiseks huvitavaid kohti soovitada. Koos käisime iga päev matkal, ümbruskonna külades, Vertova koskede juures (Sinna pidi Hannes tegelikult ka Aeti ema ja Iiriga minema, kuid sinna nad keerasid valele rajale ja said mõned tunnid igava metsa sees kõndida) ja d’Iseo järve ääres. Paul sai taaskord uue “onu” seljas matkata ja Aet mõnusa koristamise ennelõuna. Soovisime ka San Lucio mägirestoranis lõunatada, kuid lahkusime enne laua katmist kuna pooled meist olid jõudnud herilaste käest nõelata saada. Täiendavalt kasutas Peep laste lõunauinakuid, et autoga/rattaga ümbruskonda uudistada. Õhtud veetsime ikka nagu tavaliselt – Hannes Peebuga rõdul juttu ajamas ja Aeti Pauliga koos magamas.
Viimasteks külalisteks Itaalias olid Hannese vanemad, kes tulid Pauli kolmandat sünnipäeva tähistama. Nad olid rentinud basseiniga korteri, mistõttu sõitsime “neile külla” Como järve põhjarannikule, Colicosse (vt kõik põhjused, miks meie korteris kahte inimest majutada ei saanud postituse esimesest lõigust). Meie soov oli need päevad vaid puhata, basseinis sulistada, juttu ajada ja lastega mängida. Seega selle piirkonna kohta ei tea me muud kui, et Lecco linnast mööda järve äärt põhja poole sõites on võimalik ca pool tundi tunnelites veeta ja vaateid väga palju ei näe. Küll aga sai Paul palju vanavanematega küla peal jalutada ning me kõik üheskoos suuremat elamist nautida. Paul räägib siiamaani, kuidas võiksime minna vanaisa ja vanaema juurde, sest nad elavad basseiniga majas.
Kokku käisid meil kahe Itaalias veedetud kuu jooksul külalised 25 päeval. Seetõttu möödus aeg väga kiiresti ja meeleolukalt. Viimase nädala kohta oli meil (nagu alati) nimekiri kohtadest, mida veel külastada tahtsime. Kuigi me kahe kuu jooksul kõikidesse meid huvitavatesse kohtadesse ei jõudnud, siis oleks ilma külasteta kindlasti selle aja peale igav hakanud.