Reisi ööbimiskohtade valimisest

ehk kuidas me endale toredaid ajutisi kodusid oleme leidnud ja kuidas nendes elamise veel toredamaks muutnud.

(Lisame selle postituse piltidele kirjeldused… päisepilt on tänase sünnapäevalapse Henri auks lisatud)

Seekordne postitus sai suures osas valmis kirjutatud kaks aastat tagasi, kui Pauliga reisisime. Nüüd leidsime juhuslikult mustandi ja tõdesime, et oleks võinud selle ka enne praegust reisi läbi lugeda (tehtud, mõeldud, nagu alati :P). Täiendame veidi ja paneme üles, et enne järgmist targemad olla. Kirjutame natukene sellest, et kust ja kuidas endale öömajad valisime, mida vajalikku ise kaasa võtsime. Lastega reisides oleme enamasti ööbinud ühes kohas 1-2 kaks kuud (Välja arvatud üheööpeatused kiirteele võimalikult lähedal. Neile pole ka nii palju nõudmisi olnud). Pikemalt ühes kohas elamine on need muutnud meie jaoks lausa koduks.

Kust otsida?

Juba Eestis olles muretsesime, et kust ja kuidas endale sobivad üürikorterid leiame. Kohapeale vaatama ei ole ju võimalik minna, üürileandjatega (kes inglise keelt ei oska) on läbirääkimisi üsna keeruline pidada ja ausaltöeldes ei leidnud internetist väga palju arusaadavaid kinnisvaraportaale ka. Kuna olime otsustanud, et ühes kohas veedame vähemalt 4 nädalat, siis jäid ka igasugused hotelli-hosteli variandid ära.

Peale korduvaid katseid internetist midagi kv.ee-sarnast leida jõudsime ikka ja jälle Airbnb juurde. Oleme sealt varem endale päris palju lühemaid ja pikemaid ööbimisi puhkusteks valinud ja pole pea kunagi pettunud. Internetis valiku tegemine on tehtud väga mugavaks ja kiireks. Aastatega on see ainult mõnusamaks muutunud. Mõnikord Aet veedab lihtsalt õhtul aega seal väljamõeldud reisideks kortereid vaadates :D

Mille alusel “ajutist kodu” valida?

Et lõputute variantide vahel otsustamise protsessi enda jaoks meeldivamaks muuta, ei ole me enamasti enne reisi välja valinud täpset piirkonda, veel vähem linna. Mõnel puhul otsustasime ka sihtkohariigi tänu Airbnb’s pakutud korterile (näiteks Austria, mille Pauliga reisides esialgu välistasime, sest arvasime, et see ei jää meie hinnaklassi). See ja auto, mis lubab ka linnast ja ühistranspordist eemal elada, andis meile vabad käed keskenduda meie jaoks palju olulisemale. Nüüd teist korda lastega reisides valisime korterid teadlikult (suurest) linnast välja, sest melu ja kärata on nendega (Pokoga kaa! Temale meeldivad Lõuna-Euroopa kivised linnatänavad kõige vähem) palju mugavam päevi mööda saata. Ja õhtuti niikuinii kuskil ei käi. Küll aga vaatame, et korter ei oleks päris tühermaal ja eluks vajalik jääks 5-10 minuti autosõidu kaugusele.

(imepisike Horvaatia küla Mrkopalj, hooajaväline Lõuna-Prantsusmaa, väike mägiküla Põhja-Itaalia aplides)

Kõigepealt panime paika umbestäpse ajavahemiku, mis ajaks korterit otsime. Kusjuures veidi pikema peatumise puhul on oluline märkida perioodiks vähemalt kuu (äärmisel juhul nädal) aega, sest mõned pakuvad sellisel juhul lausa kuni -70% allahindlust. Kuna üks vanemapalk ei ole väga suur, siis meie jaoks kujunesid üsna oluliseks just võimalused häid kortereid odavamalt saada.

Peale seda mõtlesime enam-vähem asukoha välja, aga kuna otsimine on kaardi abil mugavaks tehtud, siis seda nii rangelt ei järginud. Näiteks sattusime Sloveenia kortereid otsides hoopis Horvaatiasse. Hispaanias jälgisime kogu lõunarannikut. Jne :)

(vaated meie rõdudelt Horvaatias, Hispaanias ja Austrias)

Kõige olulisemaks kujunesid filtrid, ehk võimalused oma elukohale kriteeriume seda. Meie (peaaegu) must nõuded on:

• entire place
• kitchen
• pets allowed
• free parking on premises
• washer
• wifi
• reviews (mida rohkem teiste külastajate kommentaare, seda uhkem)

Pilte vaadates kujunes plussiks ka korterist avanev vaade, rõdu/terrassi olemasolu, bassein, nipsasjakeste vähesus ja mis seal salata… kui nii kaua ühes kohas elada, siis soovid, et see näeks ikka enam-vähem kena välja kah. Kui inimene ei oska ikka pildistades fokusseerida või fotot õigetpidi keerata, siis meie üldjuhul tema korterit ei rendi.

(interjööri pärast valitud peatuspaik Istrias, Hispaania disainkorteri detailid, hommikusöök Sloveenias koduterrassil, Itaalia rõdu vaatega mägedele, elutuba aias, Hannes katuseterrassil varju nautimas)

Kui pakkumisi on liiga palju, siis lisame magamistubasid või kui liiga vähe, siis loobusime mõneks ajaks näiteks pesumasinast, parkimisest või wifi-st, sest sobiva korteri leidmine oleks muidu lausa võimatuks osutunud. Nii vähe pakkumisi õnneks ei ole kuskil olnud, et peaksime kellegi võõraga kodu jagama :)

Kui täpselt enda valitud perioodiks ei paista sobivat korterit olevat, siis muuda kuupäevasid. Mõnikord on vaid esimene päev kellegi teise broneeritud ja sel juhul ei kuva Airbnb seda korterit üldse. Tavaliselt leiab ka teisi lennuaegasid või ehk tuleb uus ja veel parem mõte reisi planeerimiseks. Näiteks jagasime meie oma Sloveenias elamise aja kaheks (4 ja 2 nädalat) ning lõppkokkuvõttes nägime palju rohkem huvitavaid kohti ja hoidsime väga palju raha kokku.

Lisaks on mõistlik salvestada kuulutuse leht sel hetkel kui oled broneeringule kinnituse saanud. Meil näiteks kustutati üks elamine Airbnbst ära seal elamise ajal ja nii ei olnud võimalik kontrollida, kas kõik oodatu oli ikka olemas, nt pesumasin. Samuti oleme paaril korral kahtlema jäänud, et kas tõesti võtsime ilma internetita korteri.

Igaks juhuks peame mainima, et selliste kriteeriumite järgi elukohta otsides satute arvatavasti suures osas tühja kortermajja ja üsna inimtühja naabruskonda, kus elavad pensionärid. Vähemalt meie oleme mõlemal reisil vist tõesti ainult sellistes kohtades elanud. Praegugi oleme Prantsusmaal, kortermaja täituvus on heal juhul 20% ja 95% elanikest on üle 60 aasta vanad. Seda ka naabermajades.

(Austria külaelu, kohalik restoran, lehmad meie aias, Paul inimtühjadel Hispaania külatänavatel)

Kuidas võõras kohas hakkama saada?

Iga uus koht on alguses võõras ja imelik. Kõik tundub (Aetile) nii räpane ja mitte miski ei ole õige koha peal. Näiteks viimases Prantsusmaa kohas tundus, et üle paari päeva nii väikeses korteris kahe väikse lapsega hakkama ei saa. Esimese sisseelamise päeva veedame enamasti kodus – peseme põrandaid, tõstame mööblit ringi, peidame laste eest kergesti purunevaid asju, paigutame köögis kõik asjad teistele kohtadele ja ebavajaliku (näiteks juustuviilutajad, kohvimasinad, fritüürid) silma alt ära. Peale seda kui kõik on puhas ja korras, sätime kaasa tassitud raamatud riiulisse, pleedi diivanile ning hakkame süüa tegema.

(mänguasjad Eestist, pulma-aastapäeva kink kaktusepargist, Aeti disainitud miniköök, õhtusöögid kohalikust toorainest)

Et Paul (praegu Henri) ennast eriti koduselt tunneks, siis tema voodi/madrats on meil Eestist kaasa võetud. Nii on tal alati päris oma lõhna ja tunnetusega voodi, koos oma voodipesu ja kaisuloomaga. Samuti on tal enda söögitool. Ei tea, kas need lapsel päriselt ka elu ilusamaks ja meele rõõmsamaks teevad, aga meie vähemalt tunneme, et oleme natukene paremad vanemad.

Pärast nädalat on kõik kohad saanud koduseks. Iga asi on leidnud tee õigele kohale ning kuu möödudes on juba lausa kahju lahkuda.

Mida ja kas üldse oleme tihedast kolimisest õppinud?

Kui tüütu asi on igapäevaselt tolmuimeja. Vähemalt lastega, kui lihtsam on koristada vaikselt harjaga pühkides nende uneajal. Ja ühe karvase Austraalia lambakoeraga koos elades peab absoluutselt iga päev põrandaid puhastama.

Vähem asju ei ole alati halvem. Pigem ikka parem. Eriti kui peale kuud või kahte pead korteri sellisena tagastama nagu selle alguses kätte said. Näiteks oli meil Itaalia korteris üks üleliigne öökapp, mille Aet lastele teibiga mänguköögiks meisterdas, sest mis ta ikka seisis niisama kasutult. Kahjuks tulid teibid maha koos värviga, niiet pidime (õnneks IKEAst) uue tellima.

Nõudepesumasin, milline õnn, kui see olemas on!

Iga koha saab endale meeldivaks muuta. Nagu eespool mainitud, tuleb ainult veidi mööblit ümber tõsta ja dekoreerida. Selleks on meil kaasas mõned väiksed detailid nagu raamatud, tops pliiatsitega ja muidugi mänguasjad.

Ei ole maailma lõpp kui midagi ära kaob või katki läheb. Enamasti on Airbnb korterid sisustatud IKEA toodetega, seega on kõike võimalik asendada. Ja kui ka ei ole, siis kindlasti on hostid mõistvad. Niisamuti nagu oleme meie olnud mõistvad kui rõdu uks järsku eest ära kukub või mitu päeva vett pole :)

Miks Lõuna-Euroopas keegi veekeetjat ei kasuta? Ei tea, aga potiga vee keetmine (so 90’s) on meil päris käpas nüüd.

Mis on meie kaasavõetud asjad?

Eks igaühel on enda nimekiri “oma” asjadest ja paljuski sõltub see sellest kui palju kohvris ruumi on. Kuna hetkel reisime autoga, siis õnneks oleme saanud nii mõnegi vajaliku asja kaasa võtta. Need on siis lisaks kõigile laste pudinatele.

• Köögis enda noad, lõikelauad ja rätikud. Viimased just seepärast, et pikka aega kasutades võivad kohapealsed väga koledaks minna. Kohvimasinat ei pruugi igas korteris olla ja meie parim sõber on Aeropress. Ka toidukarbid on väga kasulikuks osutunud. Näiteks ühes Hispaania korteris olid meil aeg-ajalt cucarachad ja ostsime kõigi toiduainete jaoks kööki suletavad plastikust karbid.
• Vannitoas oleme hakanud mähkmete jaoks kasutama enda ühekordset :) “prügikasti“, sest peale pikaajalist kasutamist kipub ebameeldiv lõhn sinna külge jääma. Seega ei tahaks seda uutele üürilistele üllatuseks jätta.
• Esikus ja magamistoas on abiks olnud ka rippriiulid ning elutoas kokkuvolditavad karbid. Pole just kõige ilusamad aga neid on nii hea transpordiks kokku pakkida ja kotti visata. Üürikorterites on alati riiulite ja sahtlite puudus. Eriti kui armastad organiseerimist.
• Elektriadapterid (nt Itaalia ja vanade, pisemate pistikuaukude jaoks) ja pistikute jagajad on meil ka marjaks ära kulunud.
• Väga mõnusad abivahendid on öölambid. Kindlasti saab ka ilma kenasti hakkama, kuid lõunamaal on kombeks ööseks akendele luugid ette panna ja toad muutuvad kottpimedaks.
• Väikeste lastega tuleb kasuks kui diivanil on lisakate ja voodis veekindel lina.
• Meil on kaasas ka beebide aedik. See on väga suur asi, mida kaasas vedada ja oleme korduvalt kaalunud mitte võtmist. Kuid pea igal pool on aedik siiski üsna mugavaks abivahendiks kujunenud, näiteks lisapiirdena rõdul (et ei saaks kõiki mänguasju alumiste naabrite terrassile visata) või eraldajana trepi ees või terrassiukse ette aia tekitamiseks.
• Meie mugavustoode on olnud ka kokkuvolditav vann, mida vist lennukile ei tassiks, kuid hetkel ei kujutaks elu ilma selleta ette.
• Kui on ruumi, siis suur (kokkuvolditav?) seinakell oleks ka hea :D …järgmisel reisil pakime kaasa.

(Henri söögitoolis, veel mänguasju, Paul tekke ja pleede nautimas, aediku kasutus)

Jäta meelde!

Kõik ei pea olema täpselt nii nagu alguses välja mõtlesid ;) Olulised on ju mälestused, mis kodus ja selle ümbruses talletame.

(Sloveenia, Horvaatia, Austria, Itaalia. Alpid)