Meie elu: Külalised Hispaanias
ehk kuidas võõrustasime eestlasi oma viimases “soojamaa” kodus.
Meie Hispaania kodu on päris suur ja üsna sobilik külaliste majutamiseks. Nende külaliste, kes on nõus Pauliga tuba jagama. Samuti ei pea siin lisainimeste eest tasu maksma (mida Itaalias eeskujulikult maksime). Samas asume me lennujaamadest 2-3 tunnise autosõidu kaugusel ning Eestist otselendu ei ole. Kuid ilmad on ilusad ja palju soojemad kui Eestis. Neil põhjustel käis meil Roquetas de Mar’is külas poole vähem külalisi kui esialgu plaanis. Siia jõudsid Aeti õde Kärt koos Lilyga ja Hannese endine kursaõde/ praegune sõbranna Kati. Paneme lühidalt kirja, kuidas aeg koos nendega möödus.
Kärt ja Lily olid meie juures terve nädala. Aet sai neid lennujaamast transfeerida ja üllatavalt mõnusalt autos aega veeta, vaateid nautida, muusikat kuulata. Kodus jagasid nad Pauliga nii tuba kui ka voodit. Oleme Pauli toas nimelt kaks voodit kokku lükanud ja suurele asemele mahub kenasti kuni kolm (neli?) inimest magama. Isegi jääme mõnikord ööseks tema juurde. Reis oli vist 99% ulatuses mõeldud lastele, Pauli ja Lily lõbustamiseks. Suuremal osal päevadest tegime ka väljasõite, kuid mõned veetsime ka oma koduküla rannas. Ilmad oli ilusad, umbes 20 kraadi sooja ja päike paistis. Kuid Eestist tulnud suutsid ikka natuke viriseda, et päris päevitada ja ujuda ei saa :P (tegime oma viimase basseinikülastuse napid kaks päeva enne nende saabumist)
Mis me siis põnevat tegime? Ühel päeval käisime taaskord El Toyos ülimaitsvaid saiakesi söömas (neid kahjuks internetis ei ole, seega linki ei saa jagada) ja rannamaastikul jalutamas. Seal on lihtsalt nii ilus ja eripärane maastikuarhitektuur. Pole nagu päris laste mänguplats aga maastik ise kutsub lapsi loovalt mängima. Samuti ei jäänud külastamata Almeria vaieldamatult uhkeim mänguväljak, kus olime ka ise varem käinud ja plaanime kindlasti korra-paar veel minna.
Ühe päeva veetsime ka Almerias šoppamas, st lastele mänguasju ostmas. Linnas on päris mitu väikest toredate (mitte ainult plastikust ja vilkuvate) mänguasjade poodi. Meie külastasime Rizomast ja Serendipiat. Oma osa said kõik lapsed, ka need, kes kodus ootama pidid, ja isegi päkapikud täiendasid enda varusid. Ühest poest tahtis Lily endale naljakat tordi kujulist kaelaketti. Aet uuris selle hinda ja sai oma “ideaalses” hispaania keeles teada, et see maksab vaid 3.5€. Ostsime ühe. Kui poest välja saime, tahtis Paul ka nii-nii-nii väga printsessi moodi olla. Läksime siis tagasi ja ostsime veel ühe… et teada saada, et Aet hispaania keelt veel ei oska ning raiskasime kahe ehte peale just (2×13.5) 27€ :( Teinekord tasub Google translate äppi kasutada ;)
Kõige kaugem ja uhkem väljasõit oli aga filmivõtete platsile, mida paar aastat tagasi näitasime ka Hansudele. Seda põhjusel, et tegemist on kohaga, mis sellele piirkonnale väga iseloomulik ning samuti on see justkui hiigelsuur mänguplats. Lapsed nautisid väga ringi jooksmist ja “majades” uudistamist. Pärast tahtis Hannes minna kaevanduste juurde ja kuna Aet ei olnud nõus seda reisi tegema, siis kasutas võimalust, et Kärt lastega sinna viia. Kahjuks oli tegemist mahajäetud platsiga, kus ei olnud mitte midagi teha. Aga ega kõik sõidud ei saagi just hästi lõppeda. Seda viimast on pikk reis meile kohe väga mitmel korral õpetanud.
Nädal möödus väga kiiresti ja Paul nautis aega oma “suure õega”. Lily süstis temasse isegi natukene enda laulu- ja tantsupisikut, mis on väga tore. Ja õpetas peitusemängu. Lapsed said palju koos mängida ja kakelda (viimast kahjuks ainult Pauli initsiatiivil) ja õed juttu ajada ja samuti kakelda (as always).
Kati külastusest nii palju rääkida ei ole, sest tema veetis meie juures vaid ühe terve päeva. Koos tulemise ja minemisega küll kolm pikka päeva. Nimelt otsustas ta Madridist (enda kodulinnast) rongiga tulla. Mugavaks tegi selle asjaolu, et rongis saab mõnusalt tööd teha ja see jõuab Almeriaase, ehk meie kodule üsna lähedale. Samuti on sõit tunduvalt odavam kui lennureis. Samas hilines sõit pool tundi, kestis üle kuue tunni ja viimane osa tuli läbida üldse bussiga. Seega natuke ebamugavust ka.
Hannes käis Kati ja Pauliga taas filmivõtete platsil. Seekord kuulsamas Fort Bravos. Seda on kasutatud (ja kasutatakse ikka veel) just westernfilmide/-reklaamide tegemisel. Kohapeal on võimalik näiteks hobuvankriga sõita, poes suveniire osta, kohvikus aega veeta ja isegi tantsu-tulistamise-kakluse showd vaadata. Paulile viimane üldse ei meeldinud – keeldus vaatamast, nuttis natuke ja tahtis koju.
Suurimaks üllatajaks osutus aga Almeria Alcazaba kindlus, millest oleme nüüd vist juba kümneid kordi mööda sõitnud aga varem sisse ei olnud astunud. Oli selline pruun ja igav. Kuid tegelikult on juba kindluse ees tänavad päris toredad. Tegemist on islami linnaosaga, kust leiab mitmeid teemajasid ja (suveniiri)poode. Tänavad on nii kitsad, et Aet suutis ennast seal ükskord autoga nii hullusti majade vahele kinni keerata, et pidi Hannese appi kutsuma ja rikkus seetõttu Henri une ära. Aga kindlusest. Tegemist on siis 10. sajandil mäe otsa (st vankriga saab vaid väravani) ehitatud kindlusega, mis praeguseks üsna kenasti taas üles ehitatud. Esimeses osas on ilus aed voolava veega, teises osas vaatetornid, näidiselamised jms, kolmas osa on aga kõige rohkem kindluse moodi oma paksude müüride ja kahuritega (sest see osa on kristlaste poolt ümberprojekteeritud :P).
Katiga mujale ei jõudnudki sest peale kiiret kindluse külastust liikuski ta juba taas rongi peale. Meil oli aga temaga väga tore aega veeta ja juttu ajada.
Nädala lõpus sõidame aga juba Alicantesse ja siis lennuki/autoga Saksamaale jõule nautima. Võimalik, et ülehomme kohtume veel perekond Kalamitega, kellel Barcelonas külas käisime. Ja “varsti” proovime kirja saada ka enda täpsemad muljed-toimetused Hispaaniamaal. Viimastel nädalatel oleme hakanud aru saama, et reis ongi üsna pea läbi ja proovime ekstrapalju puhata ja nautida. Natuke on kahju, aga natuke juba ootame oma Pirita päris kodu.
