Meie elu: Prantsusmaast
ehk kuidas möödus meie kuu Lõuna-Prantsusmaal.
Sellest saab meie ainus Prantsusmaa postitus, kuna veetsime seal vaid kuu aega, külalisi meil ei käinud (lihtsalt ei mahtunud) ja tundus, et midagi väga põnevat ei ole vaadata.
Prantsusmaale sõitsime kolm päeva ja tee peal proovisime külastada ka mõnda kuulsamat-ilusamat French Riviera linna. Valituks osutusid Nice ja Albissola Marina. Mõlemas peatusime vaid põgusalt, “nautisime” tihedas liikluses sõitu ja jalutasime välja valitud promenaadidel-parkides. Jäime väga rahule.
Elukohaks olime valinud ühe väiksema Vahemere äärse kuurorti, kus valikus olev korter asus rannale võimalikult lähedal ning suurtest teedest kaugemal. Elasime Cap d’Agdes. Tegemist on 1960ndatel disainitud-ehitatud mereäärse kuurortkülaga, mis peaasjalikult kasutusel vaid suvel. Septembri keskel (ehk meie saabumise ajal) pandi suuremad atraktsioonid nagu veepark, dinopark ja lunapark kinni. Oktoobri alguses pakiti rannad lõplikult kokku (üks Pauli lemmikumaid tegevusi oli rannas askeldavate kraanade, traktorite ja veoautode tööd vaadata) ning ka suurem osa poode-kohvikuid suleti. Kuna soovisime pigem rahulikult aega veeta, siis selline elukorraldus sobis meile hästi. Ilmadki olid meie jaoks ideaalsed suveilmad ehk 25 kraadi ringis.
Meie maja oli üks paljudest sarnastest – oma hoovi-parkla, basseini ja petanki platsiga. Parklas pidasid suvest viimast võtvad Prantsuse pensionärid õhtuti pidusid ja Paul käis rõdu peal kaasa tantsimas :) Väravast välja astudes olime otse terviserajal, mis viis viie minutiga randa. Seda võimalust kasutasime igapäevaselt. Olime üürinud kahe magamistoaga korteri, mis (kohale jõudes tõdedes) oli umbes 30 ruutmeetri suurune. Pauli magamistuba 2×1.5 m ja meie magamistuba 2×2.5 m. Ülejäänud ruumid samuti väga kompaktsed (loe: miniatuursed). Õnneks olid ilmad ilusad ja suurema osa ajast saime süüa-grillida rõdul ning see muutis olemise palju mugavamaks. Kuigi, kui üks lastest magas, siis teisega pidi enamasti õues olema, sest heli mõttes oli tegemist ühe toalise elamisega.
Päevad möödusid meil enamasti väga rahulikult. Kord nädalas käisime Agdes suures poes süüa ostmas, hommikuti proovisime Pokoga pikema jalutuse teha, Henri esimese une Hannes jooksis või jalutas, pealelõunal lapsed magasid ja Aet tegi trenni. Meie vanker sai endale mitu uut jooksu, kuna tänavatel olid maas eriti teravad okkad – viienda vahetuse lõpus oli Hannes juba vormel-1 pitstopi rehvivahetaja mõõtu. Loomulikult meeldis meile (va Aet) kodune bassein, kus sai ennast palavatel päevadel jahutamas käia. Cap d’Agde on tegelikult ise päris põnev koht, kus vaatamisi ja tegemisi jagus üsna palju. Peale mitmete randade (millest üks on ka musta vulkaanilise liivaga) saab jalutada erinevates parkides ja jalutusradadel. Sadamaalas on sadu poode ja väga palju söögikohti. Lisaks suur vaateratas, karusell laspsemeelsetele ja võimalik erinevate paatide või jahtidega sõite teha. Meie käisime ühel päeval isegi Pauliga minirongiga turistisõitu tegemas ja saarte vahel minipraamiga tuuritamas. Ka üritusi oli isegi selle meie lühikese siin oldud hooajavälise aja kohta päris palju: motoshow, SUPi võistlused, vanakraamiturg ja lahkudes algas mingisugune suurem rinnavähi-teemaliste ürituste sari.
Kodust veidi kaugemal käisime näiteks liivaduunidel ja kohalikul “vulkaanil” matkamas. Päris matkadeks neid nimetada ei saa, pigem veidi pikemateks jalutuskäikudeks. Lisaks külastasime lähedalasuvat kaktuseparki. See oli ühe naljaka mehe enda ehitatud farm-labürint erinevate loomade ja sadade kaktustega. Näiteks nägime laamasid, kes lastele väga meeldisid. Isegi kitsed kõndisid vabalt ringi ja hirmutasid inimesi :) Hannes aga lunastas enda sünnipäevakingiks toreda rongisõidu, kus pidi ise pedaalima. Tegemata ei jäänud ka “kohustuslik” veinimõisa külastus. Tuuril ei olnud meil kahjuks võimalik osaleda (sest, lapsed), kuid viinamarjaistandusi, veini valmistamist ja ilusat mõisakompleksi nägime siiski.
Lähedalasuvatest linnadest külastasime Agdet ja Setet. Mõlemad valmistasid meile tegelikult üsna suure pettumuse, kuna olid väga räämas, mustad, väljasurnud. Näiteks Agde linnas olev katedraal oli vaid uriinihaisune mustast kivist kinnine kast ning Sete kanali äärsetel tänavatel liikusid vaid purjus kodutud. Ehk oli tegemist vaid vale ajaga, kuid meie ei julgeks sinna minemist eriti soovitada. Et mitte liiga negatiive olla, siis näiteks Le Grau d’Agde meeldis meile väga.
Ja veelkord, et mitte negatiivse tooniga lõpetada ja valet muljet jätta, siis see väike kuurortlinn oli täpselt meie mõõtu ja tegevusi jagus piisavalt, kuid lihtsalt ümberkaudne oli veider.
