Lastega Prantsusmaalt Hispaaniasse
ehk milliseks kujunes meie sõit Lõuna-Prantsusmaalt Lõuna-Hispaaniasse.
Sõit Cap d’Agdest Roquetas de Mari kestab 11 tundi. Kuna soovisime võimalikult rahulikku ja meeldivat reisi, siis jagamise selle kolmeks – üks öö Barcelonas, siis terve nädal Valencia lähedal, lisaks öö Alicantes ning kõige lõppu üks ligi kolmetunnine sõit ja saabumine oma Hispaania “koju”. Ööbimised olime juba ammu ära ostnud ja ausaltöeldes isegi juba ootasime oma imetillukesest Prantsusmaa korterist lahkumist.
Mõni nädal enne sõitu saatis AirBnb Aetile (jälle) meili kõigest toredast, mida järgmises ööbimiskohas ette võtta. Ja seal reklaamiti šokolaadituuri Barcelonas! Sellisest asjast ei tohiks küll keegi ilma jääda, eriti kui toimumisaeg nii hästi Henri unega klapib. Lähemal vaatlemisel aga selgus, et meile sobival päeval tuuri ei olnudki ja nii ta kripeldama jäi. Siis aga märkasime, et Hannese korpikaaslane on oma perega (koos naise ja 6-kuuse ja 2-aastase lapsega) just pooleks aastaks Barcelonasse kolinud ja otsustasime, et see peab küll mingi märk olema …et ikka šokolaadituurile saada :P
Seega lahkusime Prantsusmaalt päev varem kui esialgselt planeeritud. Pakkima-koristama hakkasime juba kolm päeva varem, kuid ikka läks lõpp kiireks. Muutsime broneeringut ja veetsime kaks ööd Barcelona lähedal majutuses, kus omanikeks eestlased. Vahepeal oli palju segadust, kuna meie broneeritud korterisse tahtsid inimesed kauemaks jääda, kuid lahked peremehed eraldasid meile enda hotellis kaks privaatse vannitoaga ühendatud väga kena magamistuba. Magasime seal esimest korda kõik neljakesi ühes toas (mis oli sama suur kui Prantsusmaal kogu korter :D) ja Henri tegi oma esimesed ööd ilma ärkamiseta. Nii hästi puhkasime välja!
Barcelona oli väga mõnus! Esimesel päeval saime eestlastega kokku. Meie jaoks oli see üle mitme kuu võimalus teise noorperega lastekasvatamise ja välismaal elamise emotsioone ning nippe vahetada. Britt on nii tubli, et toimetab igapäevaselt üksi kahe lapsega. Ja Kristjan teeb päevad läbi teadust. Asjad, mida meie küll hetkel ette ei kujuta :D Et lastel ka lõbus oleks, siis käisime kõik koos loomaaias, vaatasime kaelkirjakuid ja ninasarvikut ja ahve ja tiigrit ja teisi toredaid loomasid. Paul klappis Mariaga hästi, nad jooksid terve seal oldud aja koos ringi ja itsitasid. Päeva lõpus jalutasid isegi käest kinni, suured sõbrad. Väiksemad beebid magasid tublisti nii õues kui toas. Teisel päeval toimus kauaoodatud šokolaadituur, milles osales ka Britt. Aetil oli kaasas Paul ja Hannes oli magava Henriga Montjuici mäel jalutamas. Šokolaadituurist endast võiks lausa eraldi postituse teha, kuid lühidalt võib öelda, et maitsta sai väga palju head ning lisaks räägiti põnevaid fakte Barcelonast ja selle ajaloost. Aeti lemmikud olid suitsused mandlid, šokolaadimousseega täidetud crossaintid ja šokolaadimeringue. Õhtu veetsime perekond Kalamite juures kodus maitsvat ahjukana süües ja juttu puhudes, lapsed said jälle (peaaegu sõbralikult) koos mängida. Kana oli nii hea, et oleme sarnast nüüd juba kaks korda isegi kodus järgi teinud.
Järgmisel päeval asusime kohe hommikul teele Valencia lähedal asuvasse kuurortkülla, Canet d’en Berenguerisse. Kuna pakkima ei pidanud, siis sujusid nii hommik kui ka sõit ise kenasti (erinevalt Prantsusmaalt ära sõitmise päevast, kus kõigil oli tuju halb ja oleksime hea meelega reisi pooleli jätnud… õnneks siiski mitte). Jõudsime plaanipäraselt kohale, saime korteri kätte ja panime lapsed kohe lõunaunne. Nädal möödus väga kiirelt peamiselt koduses basseinis ja mere ääres aega veetes. Olime otsustanud, et siin rohkemat ei teegi, kui jalutame enda külas ja puhkame. Alguses oli Aetil plaan üldse mitte kodust välja minna, kuid see kahjuks ei õnnestunud, sest ilmad olid liiga ilusad :D Selles külas oli huvitav, et kõigis parkides, platsidel, rannas, rannapromenaadil olid suured sildid üleval, et koeraga jalutades saab trahvi (150…300€). Pokoga saigi jalutada vaid mööda kiviseid kõnniteid ning ühel elektrikapi tagusel platsil, mida kohalikud koertepargiks nimetasid (seal uhkeldas ka silt “Perros – Si”).
Nädala pärast oli taaskord aeg pakkima hakata. Otsustasime asjad juba eelmisel päeval autosse viia – et hommik ja sõit paremini mööduksid. See oli väga hea mõte. Sest juba umbes 3 tunni pärast olime üsna hea tujuga Alicantes. Olime mõni aeg tagasi teada saanud, et täpselt meiega samal päeval on seal ka Kätlin (Aeti ülemus, sõbranna ja Henri ristiema), seega otsustasime kogu päeva linnas veeta. Täpsemalt, Aet oli Pauliga taaskord “lõbutsemas” ja Hannes Henriga korteris lõunaund tegemas. Kaks aastat tagasi oli Aet enne meie eelmiselt pikalt reisilt tagasi Eestisse sõitu Pauliga lausa neli päeva selles mõnusas rahulikus mitte liiga suures linnas kahekesi (Kati ja Mardi juures). Seega oli tore tuttvaid teid mööda käia ja vanadel mänguplatsidel mängida. Ostsime isegi Henrile uued tossud täpselt samast kaubamajast nagu Paulile omal ajal ostetud sai, sõime samas jäätiseputkas jäätist ja jõime samas Starbuckis kohvi. Päev möödus väga kiiresti ja üsna pea tuli taaskord ööbimispaika sõita, et lapsed magama panna ja seda tehes ise samuti magama jääda. Seekordne korter asus lennujaama lähedal ja seal ööbime ka tagasiteel (kui Aet lastega lennukiga Münchenisse sõidab ja Hannes sama maa läbi Barcelona kimab).
Järgmisel päeval ootas meid ees taaskord umbes kolme tunni pikkune autosõit ja jõudsimegi oma uude koju Almeria kõrval, kus elame pea kaks kuud. Meie päralt on avar kahe magamistoa ja kahe vannitoaga korter, päeval saame aega veeta suurel rõdul ja ilusa ilmaga siseõues basseinis sulistada (ja pesu spetsiaalses majapidamisruumis pesta – jee!). Esmamuljed on suurepärased. Esimesel nädalal pakkisime rahulikult lahti, peitsime kõik omaniku nipsasjakesed kõrgematele riiulitele (huh, kui palju neid oli) ja tutvusime külaga. Nüüd oleme juba sisse elanud, ootame Aeti õde külla ja hakkame vaikselt vaatama, et kas ümbruskonnas ka midagi põnevat teha on. Kuid sellest kõigest juba järgmises postituses.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et mida rahulikumalt võtta, seda paremini sõit möödub. Ja mida vähem toimetusi hommikul tegema peab (lisaks ärkamisele, pesemisele, söömisele-söötmisele, saja viimase asja pakkimise ja koristamisele), seda rahulikumad kõik on. Oleme üsna õnnelikud, et teel siia nii palju peatusi tegime. Ja veel õnnelikumad, et Saksamaale kogu perega koos autoga ei sõida.