Meie elu: Saksamaast
ehk kokkuvõte mõnest päevast Saksamaal ja tagasisõidust.
Nagu eelmises postituses kirjas, siis detsembri alguses pakkisime oma asjad taaskord kokku, et võtta ette reisi viimane osa — kuu aega imelises jõuluhõngulises Lindau linnas Saksamaal.
9. detsember. Olime teinud suurel hulgal ettevalmistusi, et reisi viimane osa mõnusalt veeta. Esiteks tuli Lõuna-Hispaaniast Kesk-Euroopasse jõuda. Auto eelnevatel päevadel pakitud tegime kolmetunnise sõidu Almeriast Alicantesse. Ööbisime juba eelmisest korrast tuttavas lennujaama kõrval olevas korteris. Õhtu veetsime veel viimast päeva Alicante peal väikest jalutust tehes, kohvikus ja El Corte Inglesis.
10. detsember. Varahommikul äratasime lapsed (kes olid magama pandud järgmise päeva riietes :P) ja sõitsime lennujaama. Nimelt arvasime, et lastel on mugavam Saksamaale lennata ning Hannes saab samal ajal Pokoga ühe kiire sõidu teha. Umbes kolmetunnine lennureis möödus üllatavalt hästi. Lapsed küll ei maganud, aga käitusid väga viisakalt. Enne lennuki õhkutõusmist oli Aetil meeskonnaga arusaamatus, et miks meil on ostetud kolm istekohta kui Henri on alles 1-aastane. Peale veerandtunnist erinevate meeskonnaliikmete arupärimist (ja Henri ID-kaarti ära kaotamist!) said nad lõpuks aru, et Hannes lihtsalt tahtis meile mugavamat sõitu ja ostis seepärast terve rea pinke. “It’s a good husband you have” ja reis võis alata.
Müncheni lennujaamas kohtusid Aet ja lapsed Aeti emaga, kes tuli niisama külla/ lapsi hoidma ja võttis kaasa hiigelsuure kohvritäie talveriideid, jõulukinke, Muhu leiba, piparkoogitainast jms. Suve alguses reisile tulles ei olnud me mõelnudki, et võiksime detsembris nii külmas kohas olla ja seetõttu polnud meil endal ühtegi sobivat õueriiet kaasas. Peale väikest üksteise otsimist ja Henri iluund lennujaamas sõideti rongiga Müncheni pearaudteejaama. Seal oli aega väga kiirelt poest mõned näksid kaasa haarata ja juba järgmise rongi peale joosta, et siis umbes 3,5 tundi Lõuna-Saksamaale sõita. Rong oli kitsas ja vana (mitte nagu Eesti uhked porgandid), vahekäigud vankreid ja suuri kohvreid täis. Õnneks möödus ka see aeg kenasti (tee peal nägi juba lumiseid mägesid ja väikseid jäätunud järvesid) ning Henri suutis isegi rongis kõigutades ühe tunnise iluune teha.
Lindaus tõstsime lapsed, kohvrid, kotid ja vankri neli astet rongist alla ning sõitsime kahe bussiga oma uude koju. Õues oli pime, vihma sadas ja uni võitis lõpuks viimasel bussisõidul Pauli. Seljataga oli pikk ja väsitav päev. Pakkisime mõned asjad lahti, sõime putru ja keerasime magama.
Öösel peale keskööd saabusid Hannes ja Poko, kes olid otsustanud kogu maa järjest ära sõita. 19-tunnise sõidu ajal sai üllatada korrakaitsjaid (“Miks lühikesed püksid on jalas?”, “Miks sul autos laste turvatoolid on?”, “Miks sul üldse nii palju kraami kaasas on?”, “Miks sa Eesti numbrimärgiga sellist sõitu teed?”), “nauditud” Prantsuse kollaste vestide proteste (1,5 tundi ümbersõitu, aga vähemalt kiirteemaksu ei küsitud) ja otseloomulikult KFC bucketeid. Mmm…
11.-13. detsember. Järgnevatel päevadel pakkisime kodus asju lahti. Vaatasime natukene Lindau vanalinnas ringi. Paul sai šoki kui külm võib õues olla: “Emme, ma tahan reisida sinna kus läheb ainult soojemaks!”. Tõime tuppa kuuse ja ehtisime selle. Valmistusime puhkuseks ja otsisime välja tegevusi, mida siinkandis teha. Ostsime nädala söögi ja muud nipet-näpet, et elamist kodusemaks muuta.
14. detsember. Hannes sai teada oma vanaisa surmast ning meil tuli kiirelt otsustada, mida järgnevate nädalate ja reisiga teha. Kuna Aeti emal olid järgmiseks päevaks tagasilennupiletid, siis tundus kõige mõistlikum, et sõidame koos temaga tagasi. Vastasel juhul oleks Hannes pidanud järgmisel nädalal üksi Eestis käima ning paari nädala pärast oleksime uuesti kõik sama reisi ette võtnud. Hannes läks Aeti ema ja lastega veel viimast korda jõuluturgu vaatama (ehk kodust jalust ära) ja Aet pakkis kiirkorras kõik asjad taas kokku. Öösel pakkis Hannes auto täis ja olimegi tagasisõiduks valmis. Kokku saimegi Lindaud nautida kolm päeva ja sedagi pooleldi, sest suurema osa energiast kulutasime siiski tulevaste nädalate ettevalmistuseks :P
15. detsember. Hommikul viis Hannes Aeti koos ema ja Pauliga taaskord rongi peale. Seekord otsustasime Henrit sellest pikast rongisõidust säästa ning tema läks koos Hannese ja Pokoga autoga Münchenisse. Rongisõit oli küll tund aega lühem kui eelmisel korral, kuid tee peal selgus ka põhjus. Nimelt teatas konduktor, et ostetud piletid on valed ja tuleb 95€ eest uued osta. Õnneks muu laabus kenasti ja juba enne lõunaund kohtusime raudteejaama lähedal hotellis. Tervitamas oli ka Hannese hea sõber Kristjan, kelle juurde olime taaskord portsu Amazoni pakke tellinud. Peale põgusat kohtumist asus Hannes autoga Eesti poole teele ja Aet suundus hotellituppa lapsi magama panema. Õhtul oli neil aega isegi vanalinna, jõuluturu ja kohaliku köögiga tutvuda – vanaema ainus õige puhkusepäev.
16. detsember. Peale korralikku hommikusööki pakkisid Aet ja ema lapsed ja kotid taaskord kokku ning sõitsid lennujaama. Õnneks oli ööbimine raudteejaama lähedal. Hannes oli selleks ajaks oma põgusa une Poolas ära teinud ja kimas Pokoga edasi Eesti poole. Lennujaamas sai pikalt erinevates järjekordades seista (õnneks olime lastele lisaks ID-kaartidele ka passid teinud ja eelmisel lennul kaotatud dokument meid ei takistanud) ja lennukeid vaadata. Henri oli hommikupoole enda une ära teinud ja lootsime, et enne õhtut ta väga pahuraks ei lähe. Kõik olid küll ärkvel aga piisavalt rõõmsad.
Pärast 3-tunnist lennureisi ja 24-tunnist autosõitu kohtusid õhtul kõik taas Tallinna lennujaamas ning Aeti ema sõitis Viljandisse ning teised Nõmmele väsitavast reisist puhkama. Niimoodi üsna ootamatult kiiresti lõppeski meie pikk Euroopa turnee. Kõigile blogilugejatele võib vist etteruttavalt öelda, et uut reisi ei tule :P
