Poko: Trenn Horvaatias
ehk kuidas Poko välismaal aega veedab.
Nagu paljud teist kindlasti teavad, on meil reisil kaasas üks Austraalia lambakoer. Ta vajab selleks, et olla õnnelik, nii keha kui ka vaimu stimuleerimist. Otsustasime juba enne Poko koju toomist, et hakkame temaga ka trenni(de)s käima. Kasvataja Marge (kennel Peak River), kelle käest koera saime, soovitas Anne Tammiksalu juurde pöörduda. Seda me ka tegime.
Eestis käisime agility trennides 1-2x nädalas ja Poko (Aet loomulikult ka) oli nendega väga rahul. Kes täpselt ei tea, siis tegemist on spordialaga, kus koer peab võimalikult puhtalt ja kiiresti läbima takistuste raja. Takistusteks võivad olla tõkked, tunnelid, kiik, A, poom jne. Peremees on koera kõrval, et teda suunata. Agility on tore viis parandada nii koera kui ka enda liikuvust, arendada koostööd neljajalgse sõbraga ja mõnusalt aega veeta. Enda kogemusest võin öelda, et minusugusele puujalgsele on kohati tegemist üpris keeruliste manöövritega ning 99% ajast on Poko tunduvalt targem ja osavam. Kuid seda mõnusam on õhtul peale trenni koos sõbraga väsinult aga rahulolevalt puhata.
Eestist ära sõites sai otsustatud, et kuna reis on ka Pokole mõeldud, siis ei tohiks teda kuidagi diskrimineerida ning peame ikka igas riigis, kus pikemalt peatume, vähemalt korra trennis käima. Kahjuks unustasime selle Horvaatiasse jõudes ära ja alles eelmisel nädalal hakkasime agilityklubide otsimisega tegelema. Leidsime ühe Rijekast – Malinois Klub Kvarner. Nendega ühendust võttes tuli üllatusena välja, et sellel on plats ka siinsamas meie pisikeses „kodu“külas. Väike maailm :)
Peale kaht trenni (rohkem lihtsalt viimase kahe nädalaga ei jõudnud) võime seda tagaaias asuvat välirada soojalt soovitada! Võõrustajad on väga sõbralikud, ilmad suvele kohaselt päikesepaistelised ja vaated lausa suurepärased. Platsil olid olemas tõkkeid, poom, A, slaalom ja isegi tunnel. Õnneks ei olnud Poko paari kuuga trikke ära unustanud ja Aetil tulid need ka üsna pea jälle meelde. Veetsime mõnusalt aega ja tund lendas lausa linnulennul. Kuid mis kõige olulisem – Poko oli väga väga õnnelik!
Soovitused
- Koer, kes saab piisavalt palju (koos peremehega) liikuda, on õnnelik koer. Agility on selleks suurepärane viis. Ei maksa karta, et tegemist on millegi väga keerulisega või, et pole aega iganädalastel võistlustel käia. Koer on rahul ka siis, kui temaga vaid korra-paar nädalas trenni teha, mitte karikaid taga ajada. Viimast tahavad enamasti ikka treener ja peremees :)
- Kui pikemaks ajaks koos koeraga välismaale minna, siis on hea ka mitte tema harjumusi katki jätta. Tuttav tegevus mõjub võõras keskkonnas olevale koerale rahustavalt.
- Kuna paljud kohalikud veebilehed on vaid kohalikus keeles, siis kõige paremini on info leitav võõrkeelest googlist otsides. Õnneks on olemas Google Translate, mis suurema osa veebilehti kerge vaevaga enam-vähem loetavasse inglise keelde tõlgib ja info arusaadavaks teeb. Ilma selleta ei oleks meie mitte ühtegi agilityklubi leidnud.
- Lõpetuseks võistlussoovitus juuli lõpus Põhjas-Horvaatias viibijatele – 4. agility Vikend Mrkopalj