Põhja-Horvaatia matkad

ehk valik meie käimisi kahe Horvaatias elatud kuu jooksul.

Movescount äpp näitab, et Horvaatias elatud aja jooksul kõndisime-matkasime tublisti üle 70tunni ja üle 250km. Proovisime ikka vähemalt ülepäeviti mõne käigu ette võtta ja suurem osa neist kulgesid õnneks viperusteta. Järgnevalt olemegi välja toonud valiku (11tk) meie tehtud matkadest. Need on kohad, mida tungivalt soovitame. Nagu arvata võib, siis tegemist on matkadega, mis ei tohiks kellegile üle jõu käia – läbisime need koos koera ja Ergobabys (magava) lapsega.

Üldise pildi saamiseks leiate esmalt kaardi, millel on kõik matkad koos alguspunktide ja trajektooriga välja toodud. Sellele järgnevad lühikesed matkade kirjeldused koos piltide, kõrgusgraafikute ja erinevate otselinkidega nii Movescounti lehele (kus on palju täpsem aluskaart) kui ka huvitavamatele tekstis mainitud kohtadele. Proovisime seda niigi pikka postitust võimalikult lühidalt teha, seega – kel tekib lisaküsimusi ja/või mõtteid, siis võite meile julgelt kirjutada.

Kui soovid veel käike juurde otsida, siis meie kasutasime lisaks kohalikele veebilehtedele ja turismipunktist saadud brožüüridele väga palju Wikiloci ning Mapsmed.

A ja B. Bijelih Stijena ehk “Valged sõrmed” (tõusud 1 ja 4)

• 2h 40min
• 4,0km
• 380m tõusu-langust (+ tippu)
• 1303m kõrgeim tipp

• 2h 50min
• 5,8km
• 490m tõusu-langust
• 1335m kõrgeim tipp (vrh Bijelih Stijena)

Nagu näha, siis käisime seda mäge vallutamas kahel korral. Esimesel ei olnud kahjuks võimalik päris tippu jõuda, sest Hannes ja Paul ei mahutunud ühest kaljulõhest läbi :) See käik oli algusega Mrkopalj poolt ning teine üritus Zagrebi poolt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mrkopalj poolt on metsateed raja alguskohta tunduvalt paremas seisukorras ning ka inimesi kohtab mäkke tõustes vähem. Zagrebi poolt lähenedes on rada veidi ülerahvastatud ja peaaegu tipus onnide (Miroslav Hirtz ja Dragutin Hirtz) juures võimalik lausa kohvikust veini osta.

Suurem osa rajast on sessuhtes raske, et tõusu on ikka raske võtta, aga samas ei ole väga keerulist turnimist. Kohalikud hoiatavad karude eest, kuid meil (õnneks/kahjuks) ei õnnestunud neid kohata. Kui jõuda peaaegu et tippu, siis muutub kõndimine siiski mägironimiseks. Kasutada tuleb nii käsi kui ka jalgu ja ka kividesse kinnitatud trosse. Ning peale väikest turnimist jõuabki täitsa tippu. Vaated on loomulikult suurepärased!

Bijelih Stijena mägesid on võimalik matkata päris pikalt. Meie tegime vaid üles-alla käigu. Tegelikult saab näiteks Mrkopalij poolt üles minna ja Zargebi poolt alla tulla või üleval väikeseid hargnevaid teid uudistada. Onnides on võimalik isegi ööbida. Ja kõige suuremad matkasellid võivad enne võtta retke Samarskih Stijenele – see pidi hulka keerulisem ja ohtlikum olema.

Kuigi kohalikud seda ei uskunud, siis on rada võimalik läbida ka lapsega (kõhul) ja ilma korralike matkajalanõudeta. Kuid koeraga kahjuks päris tippu ei saa. Kui loom just seljakotis ei ole :) Aga kuna suurem osa teest on väga koerasõbralik, siis saab ta enne päris tippu minekut mõne puu külge siduda ja ootama jätta.

C. Zeleni Vir ehk “Roheline kosk”

• 1h 30min
• 5,1km
• 350m tõusu-langust

Jalutuskäik, mida paljud teevad vaid Skradi raudteejaamast Zeleni Viri kose või söögikohani (mis küll meie ajal oli kinni). Seda on võimalik teha ka veidi suurema tiiruga nagu meie ette võtsime. Väga mitmekülgne loodus – järsud langused kuuma metsa all, kanjon, kosk, koobas, oja, suuremad metsateed ja rahulikud tõusud. Tegemist on kindlasti ühe Gorski Kotari tuntuima ja külastatuima kohaga. Ja põhjusega. Tee peal on palju vaadata ja ahhetada.

See rada meeldis samuti Pokole väga. Kuigi paljude inimeste tõttu, pidi teda suurema osa ajast rihma otsas hoidma, siis raja viimasel osal (mis oli ametlikult halva seisukorra tõttu suletud) sai ka vabalt ringi joosta. Palju varju ja piisavalt vett olid kindlasti tema lemmikud.

Kui juba Skradis olla, siis peab kindlasti lisaks tegema väikese tõusu Vidikovac Peric – üles-alla vaid 25min (distants 1km, 115m tõusu-langust). Tipus on piknikulaud toolidega. Meie sõime seal lõunat ja nautisime suurepäraseid vaateid lõpututele mägedele. Laisemad saavad tippu vist isegi autoga, kuid kuidagi peab ju lõunasöögipirukad välja teenima ;)

D. Baška kanjon

• 2h 45min
• 6,2km
• 240m tõusu-langust
• 197m kõrgeim punkt (Lubinin)

Päikesepaistelise ilmaga üks suurepärane kuum matk, mis algab ja lõppeb uhkes nudistide laagris. Kõrgemal ja rannikul on väga ilusad vaated merele ning kõrvalolevatele saartele. Kanjonis on jällegi maastik nii tavapäratu, et pakub igal sammul silmailu.

Teel on väga palju võib isegi öelda, et veidi ohtlikke (-2m püstloodis alla) laskumisi. Need ei ole midagi väga keerulist tavapärasele matkajale, kuid beebiga peab ettevaatlikum olema. Arvatavasti saavad rajaga hakkama ka julgemad väiksed lapsed. Mõne koha peal on neid siiski vaja alla aidata või lausa tõsta. Mõtlesime päris mitmel korral, et pööraks tagasi, kuid kahjuks needsamad laskumised tõusudena on veel keerulisemad. Seega ärge seda rada teistpidi proovige teha ;)

Kindlasti ei ole see koerte meelisrada. Suurem osa teest on kiviklibu peal ning lauspäikese all. Lisaks peab mõnel pool looma rihma otsas hoidma, sest samal alal karjatatakse lambaid. Peale Baška matka tellisime Pokole tegelikult nii papud (teravate kivide peal jooksmiseks, libedatel kividel laskumiseks) kui ka traksid (koera tõstmiseks) ja rihma, et tulevikus nii tema kui ka enda elu lihtsam oleks.

Sama rada on tegelikult võimalik jalutada ka pikemalt – alla kanjonisse jõudes mitte paremale keerata, vaid vastasnõlvale ronida. Sealt saab edasi järgmisele tipule (Rebica), Vela Luka randa, varemate juurde jne. Sellisel juhul tuleb mõne aja pärast tagasi pöörata, sest ringi ei ole võimalik teha. Arvestama peab muidugi ka sellega, et teekond muutub ajaliselt pikemaks.

E. Samarskih stijena

• 1h 50min
• 4,0km
• 250m tõusu-langust
• 1304m kõrgeim tipp (vrh Samarskih stijena)

Nagu kaardilt näha võib, siis suutsime ka sellel rajal tippu minnes natuke off-roadi teha. Ise veel imestasime, et on alles keeruline halva tähistusega rada, kus peab ennast lausa mööda juurikaid üles tirima. Õnneks läks hästi ja jõudsime tipus siiski õigele rajale ning nägime ka kõrgeima punkti ära. Super super vaade ja korralik mäe tipus olemise tunne tekib seal kõrgemal. Kuna see oli üks meie esimesi suuri mäevallutusi Horvaatias, siis see mägironija-tunne kestis ikka päevi.

Alla minek oli mööda veel lihtsamat teed. Seega, kes soovivad kerget (aga pikemat) jalutust, siis võivad ka seal edasi-tagasi käia. Samuti on Samarskih Stijenal mägironijate onn Ratkovo skloniste, mida tihti külastatakse. Mapsme kaardilt leiab selle lihtsasti üles.

F. Kamenjak

• 1h 45min
• 3,6km
• 110m tõusu-langust
• 690m kõrgeim punkt

Matkarada asub üsna Rijeka linna lähedal. Seega sobib suurepäraselt seal peatujatele vaadete nautimiseks. Jalutus kulgeb nii puude all, mägede vahelises džungli laadses niiskes metsas, heinamaal kui ka kivistel mäenõlvadel. Ümbrus on väga mitmekesine.

Kuna teel oli mitmeid kohti, mis olid Ergobabys magava lapsega suhteliselt läbimatud, siis tema une säästmiseks pöörasime otsa varem ringi ja päris tippu (Veliki Kamenjak, 837m) ei jõudnud. Kuid vaatamata sellele jõudsime kahele panoraamvaadetega platvormile. Usinamatel soovitame kindlasti tipus ära käia. Meie tagasi autoni käik, mida on võimalik kaardil näha, oli veidi off-road laadne heinakasvanud tee ehk totaalne puugimagnet, mida väga ei soovitaks.

Kuna mäel on mitu tippu, mida vallutada, siis on see ideaalne igas vanuses matkajatele.

G. Kamacniku kanjon

• 1h 30min
• 5,2km
• 120m tõusu-langust

Matk algab Vrbovskos asuva restoran Kamacniku (kohalikku toitu pakkuv koht, kus kahjuks kaardiga maksta ei ole võimalik) tagant ja kulgeb mööda kanjonit. Samas on suurem osa kallastest puude-põõsaste-rohuga kaetud ning kanjoni tunnet tekib vaid kohati. Puidust sillad liiguvad ühelt kaldalt teisele ning pakuvad põnevaid vaateid jõele. Kes nii pikalt kõndida ei viitsi, siis eks need kõige uhkemad vaated on esimesel kilomeetril ära – meil Paul tahtis vähemalt tunnikese magada.

Vaatamata restorani klienditeenindaja ütlustele, ei ole rada kohe mitte kuidagi vankriga läbitav. Kohe alguses on mitmed trepid ja ka metsatee on liiga kitsas ning kännuline. Kuid Ergobaby aitab taaskord hädast välja.

Pokole meeldis jalutus ka. Varjus oli tore joosta ja aeg-ajalt lubati jõest isegi vett juua. Nädalavahetuseti tuleb aga arvestada sellega, et päris paljud inimesed tulevad siia loodust nautima ning kuna rajad on kitsad, siis mitmed võivad (lahtisest) koerast häiritud olla.

H. Drgomalj

• 2h 10min
• 7,2km
• 370m tõusu-langust
• 1157m kõrgeim tipp (vrh Veliki Drgomalj)

Rada algab sõjaväeosa tagant kruusateelt. Pigem ongi tegu rahuliku ja meeldiva jalutusega, mis kulgeb mööda metsateid ja päris tipus ka mõnda aega kitsal rajal. Suurem osa teest ei ole kahjuks eriliste vaadetega, kuid see-eest tipp korvab selle puuduse oma suurejooneliste panoraamidega. See oli üks Hannese lemmik matkasid :)

Kuna kestus on näiteks Pauli jaoks üpris pikk, siis tuli aega veidi paremini planeerida ja lõunasöök tee peale kaasa võtta. Samuti pidi arvestama, et terve aja laps ei maga. Ühel hetkel pidime ta Ergobabyst välja võtma ning muud tegevust pakkuma, et siis varsti jälle teele asuda.

Tee peal oli koeral väga palju ruumi varjus (mitte palava päikese käes) ringi joosta – kruusteel, põllul, metsas. Samuti ei olnud ühtegi keerulisemat kohta, millega neljajalgne sõber hakkama ei saaks.

I. Fuzine järv

• 1h 10min (+ auto juurde ca 15min)
• 5,8km
• 100m tõusu-langust

Ümber Fuzine järve on (vist kiirtee ehituse talumise rahade eest :P) rajatud vankriga lihtsasti läbitav jalutusrada. Suurema osa ajast kulgeb tee täiesti järve kaldal, kuid mõnes osas tuleb läbida ka metsateid.  Ei midagi meeliülendavat, aga mõnus väga lihtne jalutus. Vaated on järvedele, kiirteele, linnale ja skulptuuridele.

Fuzine linna pool on järve kaldal mitmeid mänguväljakuid, piknikukohti, rand, paadisild ja isegi kohvik. Seega on see tegelikult päris hea koht kogu perega terve päeva veetmiseks. Meie käisime lausa kahel korral. Samuti saab lähedal linnas jäätist osta, restoranis lõunatada või jalgrattaid laenutada.

J. Malinska

• 2h 5min
• 8,5km

Kogu jalutuskäik kulgeb mööda Malinska rannikule vee piirile ehitatud jalutusrada, mis on täies ulatuses vankriga läbitav. Lubatud on ka koerad. Vaated merele ja rannikule on ilusad. Vahepeal saab puhata kümnetes restoranides, kohvikutes, rannasoppides, parkides. Jalutada võib nii mööda randa edasi-tagasi kui ka meie moodi ehk tagasi mööda väikseid kuurortlinna tänavaid. Siis näeb lisaks merele ka tänavaid ja villasid.

Kuna käisime Malinskas hooajavälisel ajal (turistiderohke aeg algab juunist), siis ei pidanud liigse palavuse või rahvamassidega võitlema. See oli pluss nii koerale kui ka lapsele. Samuti oli meil piisavalt ruumi pikniku pidamiseks.

Sarnaseid rannaäärseid promenaade jalutasime tegelikult ka Rovinjs, Opatijas ja Crikvenicas. Kõik olid veidi omanäolised, aga suurepärased suvitamiseks.

K. Lokve järv

• 1h 45min
• 6,0km
• 140m tõusu-langust

Kahjuks ei saanud me seda matka nii teha, nagu plaanisime, sest taaskord oli rada hooldamata ning isegi Ergobabyga läbimatu. Proovisime natuke nii ühelt kui ka teiselt poolt ja kuna Paul magas pikalt, siis käsime lisaks ühel pisikesel kõrvalrajal.

Lokve on üks äärmisest maaliline linn vana Rijeka-Zagrebi maantee ääres. Suurepärased vaated nii linnale, järvele kui ka kauguses olevatele mägedele avanevad nii ülevalt tee pealt, igalt poolt järve kaldalt kui ka tammilt. Jalutamiseks on võimalusi mitmeid. Meie planeerisime teha tiiru ümber järve, kuid tegelikult saab jalutada ka vaid tammil või tammi kõrvalt algavat teed mööda Periskoobi puhkeala juurde või siis restorani juurest alla järve äärde ja sealt näiteks mööda terviserada tammini ja tagasi. Niiet erineva pikkusega radasid on palju.

Lisaks kõigele muule ilusale on raja plussiks ka selle ääres asuv bistroo Jezero, mille lühike menüü on väga maitsev. P.S. Küsige ka moosiga pannkooke, mida menüüs ei ole kirjas.

L. Veli vrh

• 1h 30min
• 6,5km
• 240m tõusu-langust
• 541m kõrgeim punkt (Veli vrh)

Mõnus jalutus-/rattarada, mis osaliselt on lausa asfalteeritud. Raja esimene osa on väga sarnane Hiiumaa maastikuga. Teel näeb mitmeid lambakarjasid ning kogu rada läbides ka 360-kraadi panoraamvaateid Krki saarele.

Kuna jalutuson väga lihtne, siis on seda väga hea läbida kogu perega (küll mitte kogu osas vankriga). Ettevaatlik peab olema vaid paaris kohas, kus lammaste väravaks on horisontaalne metallsõrestik, mis koertele läbimatu. Suuremad hüppavad sellest ehk üle, kuid väiksemaid tuleb kindlasti tõsta. Ja muidugi peab olema kindel, et su koer lambaid ei segaks.

Head matkamist!