Aet: Mägipoolmaratonist
ehk kuidas Aet peale pikka trennipausi võistluse ette võttis.
Tähelepanu
Enne võistluseks ettevalmistust ei olnud ma üldse jooksnud. Viimasel paaril aastal maksimaalselt kord nädalas, vahest vähemgi. Aga kuna aega oli kuus nädalat ja motivatsiooni jagus, siis ei tundunud see ületamatu katsumus. Otsisin internetist enam-vähem sobiva treeningkava, muutsin seda vastavalt vajadusele ja hakkasin pihta. Lisaks tundus, et mägedes matkamine on päris hea “trenn” mägedes jooksmiseks.
Et mitte katsumusega üksi vastamisi seista, siis registreerisin jooksule ka enda õe, Iiri. Olime talle paarsada eurot võlgu ja otsustasime, et ei maksagi tagasi – üllatame teda lennupiletitega. Esialgu ei rõõmustanud ta küll üleliia, kuid kui juba kirja pandud ja piletid ostetud, siis peab osalema. Minu õnneks. Kahjuks ei olnud Iiril võimalik suvel pea üldse trenni teha ning Sloveenias külmetas ta ka selja ära, seega jooks kujunes tema jaoks veel raskemaks. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks. Vist.
Valmis olla
Laupäeva hommikul pidime ärkama kell 4:30. Olime kõik asjad juba õhtul kokku pannud, et vaikselt Pauli ja Hannest äratamata kodust välja hiilida. Missioon õnnetus – nad ärkasid alles veidi enne 8 ja veetsid mõnusa isa-poja päeva. Sellele järgnes 2 tundi ja 45 minutit sõitu. Esialgu pilkases pimeduses, mõne aja pärast hommikuses udus ja võistluspaika jõudes juba täitsa inimlikus valguses.
Parkisime auto, tõime registratuurist numbri ja olimegi stardiks valmis. Jooks algas aga alles tunni aja pärast. Kuna meil ei olnud plaanis ennast soojendusega väsitada (va painutused), siis tundus see aeg liiga pikk. Õnneks olid kohapeal mõned telgid, kus sai erinevaid spordiriideid ja -jalanõusid uudistada. Pika uudistamise peale ei suutnud me vastu panna ja Iiri ostis endale uued tossud. Võib-olla selle pärast jäetaksegi jooksude, autasustamise jm vahele liialt palju vaba aega :P
Vahetult enne starti panime ennast lõplikult jooksuks valmis. Kaasas pidid olema: vesi, telefon korraldaja numbriga, erinevad esmaabivahendid. Soovitatavalt energiabatoonid, jooksukepid ja lisariided (viimast kahte me siiski kaasa ei tarinud). Kõike sai üks suur ports. Aga mis teha, reeglite rikkujaid ähvardati disklahviga.
Start
Poolmaratonil osalejaid oli alla saja. Kõik rõõmsad ja rahulolevad nagu jooksjad ikka. Meeleolu oli hea. Esimese kilomeetri kulgesime mööda üsna tasast teed ja tundus, et ei tulegi kõige hullem jooks. Varsti see illusioon aga purustati, sest algasid tõusud. Raja profiil (mis oli prinditud ka iga jooksja numbrile – väga hea mõte!) lubas kuni 13nda kilomeetrini tõusu. Ja need tõusud ei olnud tavalised Huntaugu mäed, vaid korralikud ronimised mööda kive ja kände. Ei tea, kas esimesed kiiremad jooksid, aga kõik, keda meie nägime, kõndisid. Tugevamad tegid kiirkõndi ja nõrgemad püüdsid lihtsalt üht jalga teise ette saada. Mõned rääkisid rajal, et varsti-varsti saab raskem osa läbi, aga mina nendega ei nõustunud. Tõusu jaoks ei ole (vist?) vaja erilist tehnikat. Tuleb lihtsalt ennast kokku võtta ja toore jõuga mäest üles rühkida. Jah, on küll raske ja reiepealsed väsivad, aga selline trail jooks ongi. Ühel hetkel saavad tõusud niikuinii läbi. Nipp – kui tahad kiirem olla, siis hakka alati jooksma veidi enne ning kõndima veidi pärast teisi.
Minu raskem osa algas peale tõusude lõppu kui oli aeg needsamad 1100m allamäge joosta. Varsti hakkas kõht valutama ja hoog tuli maha võtta. Eks selles on vist süüdi vähene ÜKE, tuleb hakata rohkem siselihastele tähelepanu pöörama. Lisaks ei lubanud olematud teadmised allamäge jooksust väga kiiresti liikuda. Ehe näide sellest oli umbes 500m enne lõppu mööda tuhisenud naine, kellele püüdsin järgi joosta, sest jaksu veel oli. Aga kahjuks näis nii kiiresti mööda kände liikumine mulle täiesti võimatu ja jäin heaga oma tempo juurde. Samuti suutsin varbad päris korralikult ära põrutada ja pean seetõttu nüüd nädalakese tossuvaba elu elama.
Lisaks ilusale loodusele ja kaasjooksjatele oli rajal lausa kuus joogi-söögi punkti. Poolmaratoni jaoks on see väga palju. Eriti kui soovitatakse enda vesi ning geelid ise kaasa võtta. Kasutasin vaid kaht mingisuguse morsi laadse joogi rüüpamiseks ning seega ei oska päris täpselt öelda, et mida seal pakuti. Kuuldavasti kõike head ja paremat.
Finiš
Finiš saabus veidi vähem kui kolm tundi hiljem. Medalit kaela ei riputatud, küll aga saime toreda särgi ja otse lõpukaares asuva vihmuti alt läbi joosta (Veel üks lahe korralduslik mõte!). Kuna Iiril läks varsti lennuk ning enne seda pidime veel pealinnast läbi jõudma, siis pikalt enam kohapeal aega ei veetnud. Õnneks ei kulunud liigseid minuteid ka pesemisele. Nimelt olid jääkülma veega dušid otse tänaval ja riideid vahetasime kiiruga koos meestega poolavatud telgis.
Mõtted peale jooksu
Nagu igal jooksul, jäid mingid asjad mõtetesse:
- Treeringkava on suurepärane abivahend enda kontrolli all hoidmiseks. Eriti kui olla nii laisk nagu mina olen. Kui ikka märkmikku on kirjutatud, et täna peab 19km jooksma, siis nii naljalt seda tegemata ei jäta. Samuti aitab kalendri silme ees hoidmine aega ning muid tegevusi planeerida. (Et mitte jälle laisaks muutuda, panin paar päeva tagasi kokku juba enda järgmise kava)
- Teine suurepärane motiveerimise abivahend on võistlusele registreerimine. Kui makstud, siis tuleb kohale minna ja endast parim anda.
- Võistlusele tasub kaasa võtta sularaha. Paljud erinevad brändid müüvad seal kaupa suurte allahindlustega ning paratamatult tekib kiusatus midagi toredat osta, et järgnevad trennid ja võistlused veel paremini läheksid.
- ÜKE trennid on sama olulised kui kilomeetrite kogumine!
- Koos jooksmine inimesega, kellega sa pole varem väga palju kõrvuti trenni teinud, ei ole just parim mõte. Tasemed on erinevad ja isegi jooksutaktikad on erinevad. Ning kuna koos jooksmine tähendab aeglasema tempos liikumist, siis arvatavasti see pärsib mõlema osalise tulemust. See ei kehti muidugi olukorras, kus minnaksegi vaid vaikselt kulgema ja mõnusalt aega veetma nagu Hannes tegi :P
- Milleks jooksukepid? Tõusudel on ehk tõesti tore end abistada, kuid suurema osa ajast paistsid need kõigile ette jäävad.
- Maastikujooks ei ole päris sama mis linnateedel kulgemine. Et selles hea olla, peaks uurima ka jooksutehnikate kohta. Sooviks muuta nii üles- kui ka allamäge jooksu vähem keha lõhkuvaks ja ehk isegi nauditavaks. Võib-olla järgmisele jooksule võtan kepid ka kaasa :)
- PS! Tegelikult oleme/olime kõigega väga rahul.
Pildid on enda tehtud või võetud Facebookist, Facebookist ja Facebookist.