Meie elu: Esimene nädal

ehk kuidas me ennast siin sisse seadsime.

Pärast neli päeva kestnud sõitu lõuna poole (sellest kirjutab hiljem pikemalt) jõudsime reede õhtuks Kesk-Horvaatiasse Mrkopalj külla. Tegemist on Gorski kotaris asuva veidi üle tuhande elanikuga mägikülaga (830m merepinnast). Praegusel hooajavälisel ajal näeb tänavatel pigem kohalikke kui turiste. Meile see sobib. Küla on muidu nagu küla ikka – paar väikest kauplust, koolimaja, postkontor, turistiinfo, kirik, pagar, pubid ja ilmselt küla ainuke tööandja – saekaater. Viimase järgi leiab ka küla kaugelt üles, kuna tehase korstnast tuleb 24/7 tossu, täpselt nagu Imaveres. Askeldamist on tänavatel, aedades ja põllulappidel päris palju. Kes ootab turiste, kes head viljasaaki. Meie maja on küla peal vist ainus ilma aia ja/või põllulapita. Selle eest on meil aga koer nagu ühel korralikul kohalikul olema peab :)

Meie maja on planeeritud tipptasemel, aga ehitatud kohalike poolt – näiteks naabertrepikoja välisuks on täiesti eest ära ja meie akende paledest kukub juba krohvi. Korteris oleme ilmselt esimesed pikemaajalised elanikud, kuna mitmed asjad olid puudu. Õnneks on meie võõrustaja Ivancica väga sõbralik ja meile kõik vajaliku muretsenud. Seega kui mõned pisivead välja arvata, siis oleme väga rahul. Aknast laiub suurepärane vaade ümbruskonnale ja kõik see loodus on vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Tegemist on stuudio tüüpi kahekorruselise korteriga, mis tähendab, et õhtul peale 20 Paul magab ja meie sosistame :) Boonusena on meil ka rõdu, mida me (va Poko) ei ole veel kasutanud, aga kui ilmad soojemaks lähevad, siis kulub marjaks ära. Meie lemmikkohaks on köögi kõrval olev ankaalune lesila, kus veedame suurema osa ajast. Maja ees oleval väiksel murulapil on meil õnnestunud väga edukalt ka päevitada.

Esimesed päevad olid eestlase õudusunenägu – ilma internetita. Eks natuke hakkasime juba harjuma, aga sellegipoolest läksime esmaspäeval esimese asjana postkontorisse netti ostma. Kõige paremaks osutus Tele2 stardipakett: 3Gb andmemahtu, lisaks 100 minutit kohalikke kõnesid ja natuke rahvusvahelisi (maksis 50 Kuna = 7 €). Kvaliteet on üle ootuste hea, kuigi Krk saarel natuke jupsis Skypega. Hetkel on käsil (alles/juba? :P ) teine stardikas ja kolm tükki on riiulil oma järge ootamas. Kokkuvõttes tuleb ilmselt sama kallis kui Eestis püsiühendus, aga oluliselt tülikam (SIMi vahetus ja wifi läbi Hannese telefoni tegemine). Järgmistes kohtades on aga püsiwifi olemas ja need mured puuduvad. Õnneks on ilma internetita Paulil võimalik kodustega suhelda muul viisil ;)

Teine huvi oli saada kohalikke matkamissoovitusi, kuid turistiinfo uks oli erinevatel nädalapäevadel ja kellaaegadel pidevalt suletud. Mitmed matkarajad olid Hannesel juba ette ka valmistatud, aga kuna Ivancica rääkis näljastest karudest ja kurjadest lambakoertest, siis pidime enne teada saama kui palju selles jutus tõde oli. Õnneks pressisime viiendal päeval turismipunkti uksest sisse ja saime natuke kaarte ning karude ja koerte osas hingerahu (peaaegu). Radasid ja huvikohti on nüüd omajagu ja peame need kenasti ära jaotama, et kõik jõuaks läbi käia.

Esimesel jalutuskäigul leidsime ülesse Pekanica, mis tähendab pagarit. Kuna kell oli kümme, siis oli valikus ainult kaks moosipalli, mille koha ära võtsime. Järgmine päev käis Hannes sealt peale jooksu läbi, aga ilmselgelt oli 8.30 juba liiga hilja ja ei saanud midagi. Ülejärgmine päev läks Aet juba 7.00 ja pool letti oli juba otsas – tulemuseks mõned moosipallid, suur sai ja pähkli crossaint. Magusateemal jätkates, siis leidsime ühest suurest poest ka väikse valiku koogilõike, aga see oli ka kõik. Eks peame ilmselt oma tordisöömise harjumust muutma (kui just ei õnnestu kohalikke ümber veenda :P ).

Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme väikse küla valikuga elukohaks väga rahul – mõnus rahulik ning turisti- ja liikluskära on pea olematu. Ka tegevust on siin piisavalt, et päris igav ei hakka (isegi ilma netita).