Meie elu: Horvaatia (vol 2)

ehk millised on olnud kohtumised siinse looduse ja oluga.

Horvaatiaga kohtumiseks on vaja sinna jõuda: meile jäid tee peal meelde Läti (Sietiniezis Gauja ääres ning ööbimine ja Eurovisiooni vaatamine perekond Blokside juures Riias), lisaks Austria (Buchkogel mäetipp ja piknik St Margarethen bei Lebring külas).

Mrkopalj-s ärkame unises ja enamasti uduses külas, aga ilmad on juba nii soojaks läinud, et poole tunni pärast saab rõdul kenasti päikese käes hommikust süüa. Paulile meeldib väga piiluda, mis naabrid teevad ja vajadusel naabrikoerale vastu haukuda.

Hetkel oleme kõige kõrgemal käinud Samarskih stijena vallutamas (1300m), see sisaldas üsna ohtralt ka ronimist ja turnimist. Aet: «Jube uhke tunne on mäe tipu kivi otsas istuda.» Tagasiteel koju sattusime silmitsi ühe teismelise karuga. Õnneks oli meie vahel mõnikümmend meetrit ning natuke plekki ja klaasi. Huh!

Juba esimesel nädalal tegime ka esimese väljasõidu Krk saarele, kus kostitasime Pauli sünnipäeva puhul Baska lähedal 3-tunnise Lubinin mäkke ronimise ja Vrženica kanjonist laskumisega (Hannes: «Natuke liiga karm katsumus 9-kuu tähistamiseks»). Kuna rada algab nudistide laagrist, siis kohtusime tee peal ka porgandpaljaste mägironijatega :D

Krk saare ilusaim vaade (Baska poole).

Teisel nädalal pidi Paul vereproovi andma (soovitame Medico-t ;) ), mistõttu sõitsime lähimasse suurde linna – Rijekasse. Et mitte sõitu raisku lasta, siis jalutasime linna peal (neil on suurem osa parke LasnaViljaMäega sarnased ehk viljapõllud) ja maitsesime linna nr 3 restos Konoba Na Kantunu kohalikku hõrku meriahvenat. Isegi Paul tegi oma esimese sinatutvuse kalaga. Tagasiteel tahtsime Kamenjaki otsa minna, aga jäi natuke ajast ja jõust puudu. Selle asemel saime puhtas looduses kilomeetrite kaugusel asuvat Cavle motoringrada kuulata :P ja koju aasalilli korjata.

Mõned matkad oleme veel teinud. Kõige kenam oli Veliki Drogmalj otsas Delnice lähedal, kust avanesid ilmselt Horvaatia kauneimad vaated (lõputu mägede jada). Kõige kodusem oli aknast paistev Celimbasa, mille otsa läksime mööda suusalaskumisrada. Viimasele kutsusime ka oma majahaldja Ivancica, kelle tubli koer jaksas meiega koos +250m tõusu ära teha.

Lõpetuseks mõned pildid meie kodusest meeleolust.

P.S. Ise pilte üle vaadates tuleb tunnistada, et need ei anna kahjuks edasi seda tunnet, mida koged mäe tipus vms. Võimalik, et see on ka algajast fotograafist tulenev ja reisi jooksul pildid paranevad ;)

P.P.S. Samuti loodame, et meil on oskusi ja jaksu ägedamatest matkadest ka detailsemalt kirjutada, aga seda näitab aeg. Kui kellelgi tekib küsimusi mõne retke kohta, siis andke teada.