Meie elu: Esimene nädal Sloveenias
ehk kuidas me ennast Sloveenias sisse seadsime.
Meie järgmine peatuspaik (augusti keskpaigani) on Ljubno ob Savinji, mis sai sarnaselt teistegagi valitud peamiselt seetõttu, et see on lapse-, koera ja rahakotisõbralik. Ning loomulikult mäed ümberringi. Horvaatiast Sloveeniasse on teatavasti lühike maa, seda juhul kui elad Põhja-Horvaatias nagu meie. Google Maps arvas, et reisiga läheb 3 tundi. Sellegipoolest ei tahtnud me riskida ja käisime Rijeka Porsche esinduses auto armatuurlaual plinkivat väljalaske viga kontrollimas. Õnneks sai seda kohapeal parandada. Vahetuse jätsime järgmisele omanikule ;)
Tee peal suurt midagi ei juhtunudki. Tegime ainult ühe väikse peatuse Ljubljanas Tivoli pargis. Pidasime pikniku ja algselt planeerisime ka ringi jalutamise, aga oli liialt palav (33 kraadi) ning Aet keeldus varjust kaugemale minemast. Temaga jäätist süüa ja varjus lesida tunduski mõnusam. Seega pealinna me veel väga näinud ei ole, küll varsti õnnestub.
Meie uus elukoht on ühe maja terve esimene korrus. Teine korrus on ka korteriks mõeldud, aga hetkel tühi ja pererahvas arvas, et vahepeal ei tulegi siia keegi. Maja asub üsna Savinji jõe kõrval, sellest lahutab ainult üks krunt, kuid naabermaja ja kuuri vahelt näeb ka killukest voolavat vett. Meie päralt on garaaž, täisvarustuses köök, Türgi saun, terrass, aed ja võime kasutada ka ülemiste naabrite grillinurka. Võrreldes Horvaatia korteriga tundub siin väiksem, aga asi selles, et koridor, toad jne on kõik eraldiseisvad ja ustega eraldatud. Kaks eelmist kuud Horvaatias Pauliga samas “ruumis” elamist on meid nii ära harjutanud, et enamasti sosistame ka siin õhtuti :P Naabrid on väga sõbralikud ja üks tõi meile isegi baklažaani, salatit, maasikaid. Inglise keelt nad väga ei mõista, seega piirdub meie suhtlus enamasti naeratuste vahetamisega. Kahjuks on siin ühed tülikad naabrid, kelle oleme vahepeal isegi ära unustanud. Nimelt tungib tuppa suurel hulgal kärbseid. Seni pole leidnud kärbsepaberit ja seega on vaja igal õhtul väike nottimine ette võtta. Positiivses pooles pole vaatamata vee lähedusele sääski (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla).
Meie võõrustaja on Batli talu, mis asub majast paarsada meetrit eemal künka otsas. Majutusteenusega olid nad kunagi ennemuiste ka tegelenud. Peale pausi, mõned aastad tagasi tegid ühe maja korda, et uuesti käppa proovida. Pererahvas on väga sõbralik, kuid neile oleme me köögiviljade ja munade eest seni maksma pidanud. Viimaseid toodab neile 5000 kana. Käisime ka nende kanalat vaatamas – pole midagi öelda, Eurorahadega ehitatud täisautomaatne tehas. Vaatamata robotitele sai Paul ühe kana käest nokitud. Aga muna(roa)d on suured ja maitsvad :)
Ljubno ob Savinji küla asub kahe väikese jõe ristumiskohas. See on suurem ja tihedam kui Mrkopalj. Aetile meeldib väga siinne terviserada, mis meenutab Viljandi ümber järve tiiru. Küla peal on mitu poodi ja restorani, apteek, lihunik, jäätiseputka, vähemalt kaks juuksurit, pagarit ja kirikut. Restorani me oma eelarvega vist ei satu ja jäätise jaoks meil ka raha pole (st meil on hetkel kaheksakümmend senti sularaha :P). Õnneks Kristjan tuleb neljapäeval külla ja toob Saksamaalt värskeid kupüüre :D Üldiselt on kõik ilus ja korras ning meenutab väga Austriat, seega hea ettevalmistus septembriks.
Savinija maakond on mägine nagu meile sobib. Kui jällegi Mrkopaljiga võrrelda, siis on siin kõrguste vahed suuremad, asustus tihedam. Seal elasime 830 meetri peal, siin poole madalamal, aga mäed on Sloveenias jällegi 2 km kõrged (vrdl 1,3-1,5 Horvaatias). Seega mägimatkad kohe raskemad. Sh ka nendeni sõit oluliselt käänulisem (ehk tagaistmel võib veelgi rohkem süda pahaks minna). Keerulisemaks teeb matkamise ka see, et sloveenlased pole nii usinad OpenStreetMapi joonistajad ja Maps.me kaardid on üsna vähedetailsed. Olukorda aitavad siluda väga ilusad vaated, peaaegu Alpid ju. Mägede vahel on siledad tasandikud, mis tähendab enamasti kuumasid päevi (26-30 kraadi), mis vahelduvad öiste äikesevihmadega.
Esimesel nädalal käisime peamiselt külavaheteedel matkamas ja jooksmas. Ühe korra uitasime isegi päris ürgmetsas, sest “tänu” vananenud kaardile tuhnisime umbes kilomeeteri läbi tiheda metsa minna, et kaardil märgitud uue teeotsani jõuda. Pokot häirivad jalutuskäikude kurjad haukuvad koerad. Lisaks sellele veel lehmad ja eeslid, kes küll ei haugu, aga kurjad on sellegipoolest. Neljapäeval tegime ka ühe pikema matka turistikohta Logarska orgu, kus nägime 90-meetrist koske ja käisime 1400 meetri pealt orgu ja edasi kõrguvaid mägesid vaatamas. Laupäeval jõudsime eneselegi üllatuseks Pokoga agility võistlusel osaleda. Kahjuks mitmete vigade tõttu saime tulemuseks DSQ (sellest ehk mõnes teises postituses pikemalt). Lisaks proovisime Pauli 11 kuu sünnipäeva puhul ühte 2 km mäge vallutada, aga unustasime ära, et ülevalpool on külmem ja seetõttu hoopis piknikutasime basecampis. Paul jäi siiski väga rahule – mõnus söök, mäng Poko ja issiga ning terve kari “Milka”-veiseid tuli piknikuteki juurde tervitama.
Järgneva kuu plaanid on meil eelmistega sarnased – matkata ja mõnuleda. Oodata on ka mitmeid külalisi. Kirjutage, helistage ;)