Uuesti reisile :)
ehk, miks jälle ja kuidas seekord?
Esimene kuu reisil on linnulennul mööda läinud, seega on viimane aeg oma mõtted kirja panna. Oleme tõsiselt aja maha võtnud ja puhanud (laiselnud). Blogimist võiks alustada sellest, miks me seda (jälle) teeme ning missugune näeb välja meie “suur plaan” ja mis on võrreldes eelmise korraga teistmoodi.
Esialgne plaan on olla ära pool aastat. Praegu oleme jõudnud Põhja-Itaaliasse, meie esimesse peatuspaika. Valisime selle sihtkoha, kuna Alpid on meie suured lemmikud. Küll aga soovisime sel korral tuttavaks saada uute riikidega. Lisaks Itaaliale on plaanis peatuda Lõuna-Prantsusmaa rannikul. Ja aasta lõpukuud veeta taaskord Mandri-Euroopa kõige soojemas kohas – Lõuna-Hispaanias. Täpsemad ajad-asukohad on kirjas ka paremal/peamenüüs.
Hannes tahab seekord natuke rohkem “kohalik” olla ja kuulab Coffee Break Italian podcasti. Aet räägib kohalikega nende meelehärmiks hispaaniakeelseid väljendeid kasutades :P Päeval on sel korral meil kahjuks natuke vähem vaba aega, kuna kui üks laps magab, siis on teine üleval. Õnneks teevad nad hetkel ühe une ikka koos, kuid vabad tunnid kaovad alati liiga kiiresti. Samuti on keerulisem neile (mõlemale) sobivaid tegevusi leida ja Paul tahab ikka üsna palju aega mänguplatsidel jms kohtades veeta. Ka matkad on meil sellevõrra lühemad, et peame kindlasti Pauli lõunauneks tagasi olema, et mitte tema päeva ära rikkuda. See tähendab juba hiljemalt 12st autosse istumist ja kodu poole kihutamist. Natukene oleme õnnelikud ka, sest sellised piirangud “sunnivad” rahulikumalt võtma ja rohkem puhkama.
Siiasõidu osas olime juba palju targemad ja otsustasime, et Hannes sõidab täispakitud autoga rahuliku tempoga (3 ööd) koos Pokoga kohale. Lemmik osa sellest reisist oli Riia ja Müncheni sõpradega kokku saada ning kiirteel otse ämbrist KFCd süüa. Kuna alles saabumisest järgmisel õhtul tuli Aet lastega lennukiga, siis sai ka kõik asjad rahulikult lahti pakkida ja korteri (laste)valmis seada. Ryanairi 23.30 maandunud lennuk tähendas ühtlasi ka seda, et Paul oli terve aeg üleval olnud (õnneks rõõmsalt ja õnneks Henri magas terve lennureisi). Küll aga olime üsna ettenägelikud ja juba jõuludeks kinkisime Aeti õele ja emale reisi meile külla. See tähendas seda, et Aet ei pidanud Tallinnas kahe lapsega üksi päevi mööda saatma ja ka lennureis oli täitsa meeldiv. Kuna saabunud külalisi oli kaks, siis me kõik autosse ei mahtunud ja pidime öösel kaks korda lennujaamas käima. Aga igal juhul oli see variant parem kui 2600 km lastega autoga sõita või päris üksi mitu päeva kodus olla/lennureisida.
Lisaks kavalale jõulukingile oleme sel korral natuke paremini reisiks ette valmistunud: meil on juba eelmisest korrast olemas kõik reisiks vajalik, vahetasime auto uuema (loe: tervema) vastu välja ja ostsime mugavama jalutuskäru. Seekord said kaasa ka täispuhutav madrats külaliste majutamiseks või lastega mugavamaks mängimiseks ja päris palju kokkuvolditavaid riiuleid, karpe. Viimased ei võta autos üldse ruumi, kuid kohapeal korra loomises on asendamatud. Oma kodinate autosse pakkimises oleme ka märgatavaid edusamme teinud. Kuna teadsime, mida reisil vaja võib minna, siis võisime rahuliku südamega paljud “võib-olla”-asjad koju jätta. Kuid sellegipoolest tahaks juba praegu mitte nii vajaliku tagasi Eestisse saata :P
Liigne meelekindlus maksis meile aga kätte sellega, et mitmed aasta alguses välja valitud väga head korterid olid maikuuks juba turult kadunud. Nii juhtub, kui otsustamist aina edasi lükata. Loodame, et Hispaania korteriga sama viga ei korda. (Kui kellegi tuttava tuttava tuttav omab Lõuna-Hispaanias korterit, mis oktoobrist jaanuarini vaba, siis andke julgelt teada!) Airbnb kaudu otsime nüüd kahe magamistoaga kortereid, üks pereliige on juures ja kahe poisi samas toas magama panemiseks meil meelekindlust ei jagu. Samuti küsivad palju korteriomanikud üle 2 aasta vanuse lapse majutamise eest tasu. See (lisaks inflatsioonile) tähendab suurusjärk kolmandiku võrra kõrgemaid kulusid.
Viimase reisi (ja sellele järgnenud 1,5 aasta) jooksul õppisime õnneks enam-vähem ühe palgaga ära elama. See võimaldas meil ka natuke reserve koguda (nii reisiks kui ka järgmiseks aastaks, kui Hannes on kuni Henri lasteaiani augustis-septembris kodus ja peame ainult Aeti palgast ära elama). Hetkel kasutame LHV kasvukontot, kuhu kantud raha konverteeritakse indeksfondide osakuteks. Umbes aasta-kahe pärast tasub üle minna tavalisele investeerimiskontole ja natuke laiendada portfelli, kuid selleks ajaks oleme vist seal hoitud raha juba välja võtnud.
Aga ikkagi, miks üldse? Ilmselt ei mõista väga mitmed tuttavad-sugulased seda siiamaani, kuid kõige olulisem põhjus on ikkagi see, et sellist võimalust (olla pool aastat järest kogu perega puhkusel-reisil) ei tule meile ilmselt enam mitte kunagi. Meile meeldis eelmine kord nii väga, et lausa pidime seda ka Henrile pakkuma. Ilmselt ei mäleta ta ise sellest tulevikus midagi (nagu ka Paul, kes väga ei usu, et see beebi seal piltidel oli tema, mitte Henri), kuid vähemalt on meil tõendid mõlema lapse võrdsest kohtlemisest olemas :D Loomulikult oli üks suur tegur ka see, et Hannesel läks töö ja pereelu sobitamine väga raskeks, kuna ta tahtis mõlemas ülitubli olla. Võttis enda alla uue valdkonna, tegi struktuurimuudatusi ja lanseeris uusi teenuseid samal ajal kui perre lisandus uus liige. Kahjuks-õnneks oli soov perega aega veeta suurem, mistõttu hakkas töö kannatama ning uuele inimesele koha loovutamine oli parim variant. See tähendab, et sarnaselt eelmisele korrale ei naase Hannes samale positsioonile, vaid alles augustis 2019 näeb, mis ametikohal saab Eesti riigile kasulik olla. Variant oleks olnud ka Eestis koos puhata, kuid ennast tundes teame, et ei oleks suutnud nii vabalt tunda ja oleksime üsna pea taas (üle)töötanud-kodu remontinud-…..
Loodame, et reis õnnestub ja ka teil on blogilugemine (või küllatulek – andke soovidest aegsasti teada, võõrustame hea meelega kõiki) meeldiv kogemus. Arrivederci!