Itaalia lastega – Bergamo, Gorno ja Clusone piirkond
ehk mida meeldejäävat ette võtsime.
Veetsime täpselt kaks kuud Itaalias Bergamo provintsis Gorno külas. Kahe väikese lapse (nende uneaegade) ja koeraga, keda liiga tihti terveks päevaks koju ei tahtnud jätta, olid tegevused üsna piiratud. Samas möödunud ajale tagasi vaadates peab tõdema, et tegelikult saime üsna palju tehtud-nähtud. Sellist matkamist nagu Pauliga reisil olles ette võtsime, ei olnud võimalik korrata, kuid seevastu avastasime enda jaoks mänguplatsid ja muu laste jaoks huvipakkuva (näiteks kirikud :), millele varem üldse tähelepanu ei pööranud.
Matkamist me siiski unarusse ei jätnud. Kuna teadsime, et järgmistes kohtades Prantsusmaa ja Hispaania rannikul seda nii-kui-nii ei tee, proovisime kodu lähedalt võimalikult palju huvitavat leida. Henrist siin väga palju juttu ei ole, sest tema magas suurema osa matkasid maha. Paul aga sai päris paljusid vähemalt osaliselt isegi iseseisvalt kõndida.
Meie poolt kõige rohkem külastatud “matkarajaks” kujunes Serio jõe äärne terviserada. Tegemist on üsna pika teega, mis algab Bergamost ja kulgeb pikki jõge ning hargneb ka teistesse orgudesse. See oli väga populaarne nii jalutajate, jooksjate kui ka ratturite seas. Raja kaldal asuvad kohalikud poed, kohvik, mänguplatsid ja ainus ujumiskoht, mille siin oldud aja jooksul leidsime. Küll jäise veega, kuid see-eest mõnusate kaljuste vaadete ja madal nii, et sai Pauliga läbi vee teisele kaldale kahlata. Terviseraja plussiks oli ka see, et Henri sai vankris lõunaund magada (ta ikka veel ei maga eriti seisvas vankris).
Mõnus matk, kus suurem osa teest on lihtsasti jalutatav ja päikeseliste heinamaade vahel, on Pizzo Formico (1636 m) tippu viiv. See on matkajate seas väga populaarne piirkond ja kõndimiseks on palju erinevaid radasid. Kindlasti oli tegemist ühe meie lemmikuma matkaga – Henri magas, päike paistis, nägi kaugele ümberringi ja tuju oli kõigil hea.
Aeti ema ja õega võtsime ükspäev ette tee Bivacco Plana onnini (1280 m). Rada oli kohati veidi igav ja liiga metsa sees peidus, kuid ilusa ilma korral näeb päris kaugele. Plussiks oli muidugi onni juures olev istumiskoht, kus võimalik ka suurema seltskonnaga aega veeta ja näiteks grillida. Või siis helikopteriga maanduda :) Üldse oli matkaradadel palju helikopterite maandumisplatse. Huvitav, kas neid läheb tihti vaja? Matka alguspunkti lähedal Oneta külas on ka suurepärane kohalikku toitu pakkuv Poli restoran.
Pauli kõige lemmikum matk, mille võtsime erineval viisil ette kahel korral (tema oleks rohkemgi tahtnud), oli kindlasti San Lucio restorani juurde viiv. Võimalik on kogu tee mäe jalamilt ülesse kõndida (väga järsk ja kitsas rada), parkida poolel teel oleva puuskulptuuride metsa juurde või sõita lausa restoranini välja ja jalutada üleval mäe otsas. Nagu arvata võib, oli Pauli lemmik osa skulptuuridega – Pettsoni (meie kõige lemmikum raamat hetkel :) majad, loomad, linnud, Flintstonede auto, jne, veetsime seal üle tunni ühe asja juurest teise juurde liikudes. Sööma kahjuks ei jõudnud, kuna lõunat hakatakse pakkuma alates 12st, mis koos tagasisõiduga ei klappinud laste unedega.
Üks populaane matkakoht on kindlasti Valgoglio ümbrus. Mägi, mis kerkib üles Lago Nero (otsetõlkes Must järv) ja teiste pisikeste järvedeni. Tippu meie muidugi ei jõudnud, kuid elamus oli sellegipoolest positiivne. Oli nii metsa kui ka lagedamat maad, vaateid mägedele nii alt orust kui ka ülevalt. Huvitavaim osa oli ehk mööda (tegelikult kõrval) suurt veetoru kõndimine. Lastele meeldis metsmaasikaid ja vaarikaid süüa. Seal nägime ikka väga palju peresid, rattureid, kes veetsid aega mõnes söögikohas, kes matkasid.
Bergamo kandis peatujad peaksid kindlasti külastama Vertova koskesid. Sinna on võimalik saada nii autoga kui ka kohaliku liiniga. Kõige tublimad jalutavad muidugi kogu tee linnast ehk u 4km rohkem. Rada on nii mõnus ja lauge, et Paul kõndis terve tee ise. Alguses saaks ka vankriga hakkama, kuid Ergobaby on kindlasti mugavam. Esimene kord käisid Hannes ja Peep nädalavahetusel, kui teel oli väga palju turiste. Teisel korral otsustasime aga nädala sees minna ning see osutus ülimõnusaks. Taaskord oli matkaraja alguses ka kohvik, kust kooki-kohvi-limonaadi osta. Raha eest oleks lapsed isegi mänguväljakule saanud, kuid olime liiga koonrid.
Üks Aeti lemmikumaid radasid viis Monte Varro tippu. Lõppu me muidugi jälle kohale ei jõudnud, sest Henri ärkas ja lõunasöögi-/uneaeg pressis peale. Tee oli enamasti lauge, mõnede järsemate kohtadega, Poko sai vabalt ringi joosta ja vahelduseks oli see selline suurte valgete kividega rada. Nagu päris kõrgel mädeges, aga tegelikult mitte. Päike paistis ja jalutada oli mõnus. Võib-olla tegi matka eriti meeldivaks see, et Aet ei pidanud Henrit kandma, Paul kõndis taaskord ise.
Ühe matka tegime ka tõstukiga üles ja matkates alla – Lizzola. Nii oli võimalik kõrgemale mäe otsa saada, see tähendab aga ilusamaid vaateid ja muidugi lihtsamat matkamist (st tõusu ei pea võtma). Oleksime selliseid matku isegi rohkem ette võtnud, kuid meile tundus, et kõik kohad on suveks kinni pandud ja veebist ei leidnud kahjuks väga palju kasulikku informatsiooni ka.
Lisaks matkamisele, mida tegime harjumatult vähe, külastasime mitmeid väikseid ümbruskonna külasid. Kõik inimesed olid nii sõbralikud, naeratasid ja rääkisid lastega juttu, tekkis isegi üsna kodune tunne. Samuti olid igal pool mänguplatsid ja purskkaevud ja tõelised hitid, veekraanid. Isegi meie pisikeses külas oli kaks mänguplatsi. Enamus veidigi käidavamates kohtades sai läbi astuda mõnest gelateriast. Huvitav oli ka see, et suuremas osas külades oli säilinud jupike vanalinna vana kiriku ümber. Kirikuid oli tõesti palju. Oluline oli alati Ergobaby kaasa võtta, sest mägikülades ei pääsenud pea ühelgi korral treppidest, seega jäi vanker tihti autosse ja välja võtsime selle pigem vaid söögi ajaks.
Meie enimkülastatud küla (muidugi peale Gornot, kus elasime) oli Ponte Nossa. See asus vaid 5-minutilise autosõidu kaugusel kodust. Oma ühe peatänava, paari kena vaate, pagari, jäätisekohviku ja lausa kolme veekraani/purskkaevuga oli see laisa päeva põhiline sihtpunkt. Jalutasime mööda tänavat edasi-tagasi, kui aega rohkem oli, istusime kohvikus või küla väljakul. Seal oli ka veepudelite täitmise punkt, millesarnast meie varem näinud ei ole. Kui õigesti aru saime, siis sai spetsiaalse kaarti peale laetud raha eest odavalt vett võtta, et vähendada plastiku tarbimist.
Teine (lausa) linn, mida väga palju külastasime, oli Clusone. Arvame, et kui peaksime millalgi jälle samasse piirkonda pikemalt elama-puhkama-matkama tulema, siis valiksimegi elamiseks selle tasandiku. Clusone on nimelt suurem koht, suuremate (st odavamate) toidupoodide, elava vanalinna ja kõige vajalikuga. Sealt saab mugavalt mööda teid väga paljudesse meid huvitanud kohtadesse ning läheduses on vaatamist-käimist üsna palju. Võimalik on ka ratast rentida (Hannes ja Paul isegi kasutasid korra seda võimalust). Linn ise on üsna väike ja kompaktne. Pauli õnneks sattusime üks kord sinna Harley Davidsoni motikate kokkutuleku ajal, kus ta siis sai uhkelt oma Infento “motikaga” ringi põristada ja uudistada. Vanalinn oli ehk liiga turistikas, st kõikide majade esimesed korrused olid erinevaid poode täis ja tänavad kihasid inimestest.
Olime nii ära harjunud linnast väljas looduses ja mägedes olemisega, et esialgu tundus spetsiaalselt küla vaatmiseks kodust välja sõitmine väga harjumatu. Sellegipoolest peatusime Clusone kandis ringi sõites mitmetes külades. Meie lemmikud olid arvatavasti Dorga (suveniiride, kohvikute, mänguplatsidega) ja imeilusate majadega Rovetta. Viimases asus väidetavalt piirkonna parim jäätisekohvik, mis oli tõesti väga-väga maitsev. Eks teel oli veel teisigi, kuid kahjuks/õnneks (Aeti initsiatiivil) sõitsime ikkagi mitmeid kordi otse Rovettasse jäätist sööma.
Teised kaks lähestikku asuvat küla, mida kindlasti külastada, on Gromo (väidetavalt Itaalia ilusaim küla) ja Ardesio. Esimene on väga pisike ja tõesti piltilusate tänavate ning majadega. Seal ringi kõndides saime isegi aru, miks inimesed neid külasid vaatamas käivad. Ardesio on suurem ja ehk mitte nii postkaart, kuid siiski vaatamist väärt. Mõlemas saab taaskord nii kirikutesse sisse astuda kui ka jäätist proovida. Sealseid söögikohtasid me ei külastanud – esiteks hoidsime raha kokku (peame siiski vaid varsti ära lõppeva Hannese palgaga ära elama) ja meie laste uneajad ei sobitunud mitte kuidagi itaallaste söögiaegadega (korralikud restoranid avavad õhtusöögiks alles 19…19.30).
Küladest eraldi tooksime välja mõned järved, mille äärde jõudsime. Meil (Aetil :P) on nii kahju, et me ei näinud ühtegi “päris” mägijärve, kuid ka need kaks on eraldi mainimist väärt. Muidugi käisime ka kohustusliku Como järve juures, kuid kaugemas osas, kus midagi väga teha ei olnud.
Meile kõige lähemal oli d’Endine. Mõnus pisike väikeste mägedega ümbritsetud järv. Huvitavaks faktiks on, et sellel ei tohi mootorpaatidega sõita – ainult aerukad ja vesirattad. Kuna tegemist on üsna väikse kohaga, siis pole liiga palju turiste ka. Külastasime Minuscoli kohvikut, jalutasime kaldaäärsel terviserajal, pidasime piknikku ja Paul sai isegi vees sulistada. Kuigi rand oli millegipärast imepisike ja inimesed väga vette ei kippunud.
Suurem ja tuntum järv on d’Iseo, meie puhul selle kõige põhjapoolsem ots ja Lovere küla. Esialgu läksime sinna Peebu initsiatiivil, kuid meile meeldis nii väga, et ühel hommikul sõitsime veel omakeskis ka kohale. Samuti on põhiline “atraktsioon” vee äärne jalutusrada oma kohvikute ja poodidega, ei puudu ka mänguväljak, purskkaev ja veekraanid. Vaated on superilusad. Seal sõi Aet vist oma Itaalias oleku aja parimat jäätist. Paul räägib aga siiani praamisõidust. Võimalik on teha erinevaid tiire järvel (ka koos külades käimisega), muuhulgas ka järvesaarele. Meie ostsime kõige lühema, mis kestis umbes 20min ning viis vastaskaldale ja tagasi. Sealt saatsime Eestisse ka oma esimese paki – Kinderi sokolaadi ja mõned vahvlid Iirile, kes alustas just oma esimese klassi õpetamist. Paki saatmine läks igatahes kolm korda kallimaks kui selle sisu väärt oli :)
Vaatamata sellele, et me esialgu Itaaliasse tulekus kahtlesime (valisime selle koha ikkagi eelkõige odava ööbimise tõttu), jäime lõpuks ikka väga rahule. Ja seda kõige enam tänu külalistele ning kohalike lastesõbralikkusele, mida igal sammul kohtasime. See tegi kohapeal elamise eriti meeldivaks. Lisaks saime nii oma Milanos kui ka Bergamos käidud päevadel aru, et suure linna elu ei ole ikka meie jaoks ja edasipidigi valime pigem väiksemaid ja “kohalikumaid” elupaikasid. Lõuna-Euroopa kuivad, kivised linnad ei ole kindlasti ka Poko lemmikud. Praegu blogipostitust Prantsusmaa rannakuurortis kirjutades, tasustaks mängimas (loe:lärmamas) veidi eemal peetav auto-motoshow, kõrval pikutamas Poko, kes suure tõenäosusega enam tükk aega lahtiselt ringi joosta ei saa, tajub seda erinevust eriti teravalt.