Meie elu: Külalised Sloveenias

ehk, mida pakkusime sõpradele Põhja-Sloveenias.
Mõni aeg tagasi käis meil külas Hannese hea (lausa sünnist saati) perekonnatuttav Kristjan. Ta tuli Münchenist ja võttis kaasa oma elukaaslase, sakslanna Sabrina. Nad võtsid reisiks ühe tööpäeva vabaks ja jõudsid siia neljapäeva keskööl. Kiirtee kaudu peaks Ljubno ob Savnijsse jõudma 5 tunniga, aga kuna enamus teest saatis neid lausvihm, siis läks paar tundi rohkem. Öö oli nii soe, et Hannes ootas neid pingil maja ees :)
Reedel tahtsime neile kohe loodust ja mägesid näidata. Seega käisime ühes õiges turistikohas – Velika planina otsas. Tegemist on suure tasandikuga 1500 meetri kõrgusel. Sinna sõidab iga täistund köisraudtee ja veel kõrgemale suusalift (15 €/edasi-tagasi). Usinamad võivad muidugi kõndida ka. Tasandikul on mitu karjuseküla, kus kohalikud hoiavad (turistide keskel) elus väga traditsioonilist taluolu – elavad ovaalsetes majades ja vorbivad piimatooteid. Meie tegime mõnusa pikniku lehmade keskel ja kokku veetsime mäe otsas lausa 5 tundi. Suusaliftiga alla sõites jäime küll paduka kätte, aga sellele vaatamata oli tegu mõnusa ajaloolise atmosfääriga ning eripärase arhitektuuriga kohaga.
Kuna ilmad on siin väga suvised ja temperatuur küündib igapäevaselt 28 kraadini, siis laupäeva tegime rahuliku päeva kodukülas ning kärutasime Pauliga ühe magamisringi. Tee viis mäeküljele, kus nägi kenasti kogu küla, ja siis mitmest kohast läbi küla. Oleme nüüd paari kuu jooksul õnneks õppinud veidi rahulikumalt olema ja niisama grillimine-pikutamine on ka täitsa arvestatavad aja veetmise viisid.
Viimase päeva veetsime aga pealinnas, Ljubljanas. Seal tegime lühikese pikniku (jälle) Tivoli pargis. Aetil oli mägedes sõitmisest süda nii paha, et tema pikutas Pauliga, teised käisid aga natuke rohkem suures pargis ringi ja leidsid eest palava päikese eest varjul olevaid jooksuradasid ning trenniplatse. Edasi läksime Ljubljana kesklinna, mis on üsna modernne ja palju huvitavat pakkuv. Lisaks on seal mõnusalt suured jalakäijate tänavad, seega tundub, et tegemist on väga jalameestesõbraliku linnaga. Vanalinnast leidsime isegi turu, kust sai üsna soodsalt erinevaid puuvilju-marju. Endale võtsime mitu karpi Horvaatias maitsma hakkanud värskeid viigimarju. Paul, kes on juba natukene ära hellitatud, sai loomulikult pudru kõrvale vaarikaid ja mustikaid.
Meie Sloveenia järgmine külaline oli juba mõni päev hiljem saabunud Hannese õde Elo, kelle reis oli veidi pikem. Nimelt sõitis ta Viini lennujaama kaudu rongiga Maribori, kust Hannes ta kodukülla transportis. Ääremärkusena võib öelda, et peale kolme nädalat ainult mägiteid väisanuna on kiirteel 130ga sõitmine tõeline rõõm ;)
Esimesel päeval tegime “traditsioonilise” käruringi.
Teisel päeval sõitsime autoga Solcava panoraamteel ja jalutasime Austria piiril asuval matkarajal. Panoraamteelt saavad alguse mitmed lühemad matkad mägedesse ja lisaks on seal kümmekond ökoloogilist talu, kes kõik pakuvad kohalikke toite. Mitmed ka majutust või mõnd muud atraktsiooni. Seekord nende teenuseid ei kasutanud, aga kogemuse järgi oskame soovitada kaht. Zibovtist saab osta 10-80 € eest väga ägedaid puust autosid. Paul hoidis enda omasid kolm päeva järjest käes ja muudkui põristas. Bukovc talu on Sloveenia kõrgeim (1369m), mistõttu näeb sealt isegi Sloveenia kõrgeimat mäge Triglavi. Lisaks pakutakse viimases imehäid toite (pannkoogid, meekoogid strukljid, koduste vorstide sekser jne). Tulles tagasi külalise juurde, siis Eloga tehtud matk algas Rogari talu juurest. Raja algus oli väga karmi tõusuga (1,7 kilomeetriga 400 tõusumeetrit), aga edaspidi natuke rahulikum. Pikniku pidasime väga ilusa vaatega Potoki koopasuu ees. Tagasiteel põikasime ka minutiks Austriast läbi. Tuleb välja, et nad ikka kogu piiri pole immigrantide jaoks kinni pannud :D
Järgmisel päeval käisime Ljublno ob Savnij kõrval asuvas Golte suusakuurortis. Lume vähesusele vaatamata oli seal väga palju rahvast ja suusaliftid töötasid. Peamiselt oli matkajaid, aga ka üsna mitu downhilli sõitjat. Jätsime viimase spordiala selleks ajaks kui Paul suuremaks kasvab ja jalutasime mäe peal ringi. Soovist minna ühe kaardil asuva ilusa koduküla vaate kohta ekslesime natuke liiga palju nõgeste keskel, Paul ärkas üle traataia ronides üles ja lõpuks ei jõudnudki sinna. Küll aga komistasime ühe imekena mägijärve otsa ning unustasime eelnenud ebameeldivused.
Viimasel ehk neljandal päeval matkasime Robanovi orus. Tee peal nägime hobuseid, lehmi ja sigu, kes kõik Paulile rõõmu ja helisid valmistasid. Pikk jalutuskäik viib mööda jõekallast ühe täiesti arvestatava koseni. Tagasiteel põikasime ka kuivanud jõeorgu, mis meid juba eelmisel korral lummas. Nimelt on sealkandis väga ulatuslikud karstid, kus allikad kaovad üsna kiirelt maa alla ja ilmuvad alles kilomeetreid eemal jõe kujul välja.
Kokkuvõttes oli tore Eesti inimesi natuke näha ja emakeelt kuulda-rääkida, sekka muidugi ka inglist. Tegemised olid üsna tihedalt matkasid täis, kuid ega siin Põhja-Sloveenias väga palju muud teha polegi. Ja polegi vaja :) Nüüd veedame veel viimased päevad Ljubno külas ning siis juba järgmisesse sihtpunkti.

















