Meie elu: Esimene nädal Austrias
ehk kuidas me päris alpidesse sisse elame.
Oleme nüüd jõudnud päris alpidesse. Ei ole enam lihtsalt mägine maa või Juulia alpid. Esimene märk sellest on, et elame 1470 meetrit üle merepinna. Mitmed ümbruse mäed on isegi üle 3000 m.
Teekond Bohinjska Bistricast siia on 500 km ja ei tule otse, vaid läbib mägede tõttu Saksamaad. Tee oli päris tiheda liiklusega (augusti lõpus kolib kogu Lääne-Euroopa lõunast ära) ja oli isegi paar liiklusõnnetusest tekkinud seisakut. Sõit võttis vaatamata sellele 7,5 tundi, seda tänu ohtratele (tõesti väga paljudele-pikkadele) tunnelitele. Nagu ka eelmisel riigivahetusel, siis sattus seekordki reisipäevale kuumalaine – väljas oli 30…32 kraadi sooja. Natuke ehmatasime juba ära, et kas tõesti ei saa ka kõrgete mägede vahel palavuse eest varju. Ja nagu eelmisel korralgi, tegime enne reisi auto korda, seekord 120 000 km hoolduse (oleme siin reisil sõitnud üle 14 000 km!) ning esimeste pidurite ja rehvide vahetuse. Seega on meil mägiteedel turvalisem sõita ning jõuame ikka aasta lõpuks elusa ja tervena koju :)
St Anton am Arlberg asub peamises orus, mis ühendab Ida- ja Lääne-Austriat, Tyroli ja Vorarlbergi maakondi. Tegemist on talvise kuurortkülaga, mitmete hinnangute järgi kuulub lausa parimate hulka. Ümbruskonnast leiab 93 suusalifti 340 km laskumisi. Hetkel on siin aga üsna vähe tegevust ning restoranid-hotellid peamiselt tühjad. Viimaseid leiab siin väga palju, me ei liialda kui ütleme, et vähemalt iga teine maja pakub majutust. Peatänava täidavad talveriiete poed ja suusakoolid. Arusaadavalt on suusatamine St Antonis väga vana traditsiooniga, näiteks leiutas Hannes Schneider siin Arlbergi tehnika, mida kasutatakse tänapäevani. Kuna küla asub peamise ida-lääne-suunalise kuru jalamil, siis läheb küla kõrvalt läbi ka kiirtee. Õnneks aga ei kostu selle müra meieni, kuna läheb mitu kilomeetrit enne küla mäe sisse ja tuleb alles 14 kilomeetrit hiljem teisel pool kuru välja.
Peatume ühes üsna suures 5-korruselises traditsioonilise arhitektuuriga kuurort-kortermajas. Hetkel ei ela peale meie terves majas mitte kedagi, üks vanapaar ja noor pere kolisid vist eile ära. Asume üsna küla serval mäe nõlval. Meile piisas ainult kord külakeskuses käimisest, et saada aru, et nii palju mäest üles enam käru ei viitsi lükata. Hakkame nüüd autoga sõitma :) Rõdu on mitte mäe vaid oru suunas ja neljas korrus tähendab, et vaade on suurepärane. Kui võrrelda seda näiteks Lõuna-Eesti vaatega, siis saab mastaapidest alles siis aru, kui hakkad täpsemalt vaatama, et vastasmäe puud paistavad häästi väikesed.
Korter ise on 60…70ndate sisekujunduselementidega, aga muidu väga korralik. Ideaalist on puudu ainult wifi, pesumasin ja praeahi (unistustest ka kamin ja saun :P). Internetti saame siin jälle kõnekaartidega (10 €/5 Gb) ja naabri (piisavalt) turvamata võrgust. Pesu käime pesemas naaberkülas Pettneus asuvas kämpingus. See oli üsna tülikas, sest lisaks sõidule tuleb välja käia 4+4 € pesumasina ja kuivati kasutamise eest ning oodata 54+45 minutit. Pesu ümberlaadimine tähendab, et vahepeal ei jõua eriti matkama ka minna. Samas, puuduva ahju osas tuleb lihtsalt menüüd natuke ümber teha. Kuna magamimstoas on kaks eraldi voodit, siis magab seal Paul ja meie elutoas. Mis on tegelikult üsna mõnus. Ja esimene kord üldse, kus eraldi magamist pikemaajaliselt praktiseerime. Siiani näib, et Paulil pole selle vastu õnneks midagi.
Elu Austrias on, nagu võib arvata, üsna kallis. Näiteks suusalift maksab 10…21 € üks suund, poes üks (!) kiivi 65 senti, tänaval kuulijäätis üle 2 €. Samas on siin ka vastupidi veidrusi: terve hooaja mäepilet maksab 80 €, külas on 4 tasuta bussiliini ning poes piirdume suures osas poe enda odavbrändidega ja oleme suutnud (vähemalt praeguse nädala) elada säästlikumalt kui Sloveenias (nt on vahest allahindlusega 4 kiivit 1 €).
Ilm hellitab meid piisava soojaga, päeval 20…25 kraadi. Alles täna läks pilviseks ja lubatakse 13…14. Vihm orus tähendab, et mägede otsas sajab lund ja täna ongi enamus tipud lumised. Seega täna-homme matkama ei lähe. Õnneks lubab ilmateade varsti jälle suvisemat olemist.
Nagu arvata võib, on matkad meil natuke teistsugused. Esiteks, üritame võimalikult vähe autoga sõita ja nautida lähiümbrust. Teiseks, me ei tahtnud kulutada mäepiletile, seega on kõrguste vahe üsna suur ja matkamine füüsiliselt raskem. Viimase tõttu on need ka ajaliselt pikemad. Samas piknik 2016 meetri kõrgusel (sh samas teki peal mustikaid korjata) ja 2320 meetri pealt ümbruskonda vaadata teeb tasa ligi kilomeetrise vertikaalse tõusu-languse.
Ja kokkuvõttes on siin päris mõnus ja elu läheb aina ülespoole (pun intented). Ka Pauli elu läheb aina edasi, eilsest juba meie käest kinni käies, ilmselgelt Austria hea mõju :)